Eelmisest nädalast jäi mulle kõige eredamalt meelde äia organiseeritud garaažimüük. Ära nüüd arva, et ta püüdis oma garaaži maha parseldada, see oli vaid müügi toimumise koht. Garage sale, aga ka yard sale, rummage sale või jumble sale on Ameerikas äärmiselt levinud ning elamurajoonides leiab tihti erksavärvilisi silte sind ostma meelitamas.

Tarbimise seisukohalt äärmiselt väärt idee – saab vana kraami ringlusse paisata, et nagu vähemalt Ameerika tarbijaühiskonnas tavaks, uut asemele soetada. Suurema hulga kraami korral kuulutatakse garaažimüüki tavaliselt ajalehtedeski välja, aga muidu ajab asja ära ka isevalmistatud silt – aardeotsijaid leidub alati. Mis ühele rämps, see teisele rõõm!

Üks odavostleja aga vestis, et teda ei huvita mitte niivõrd kauba sees tuhlamine kuivõrd garaažimüügi sotsiaalne pool, mis võimaldab müüja või kaasentusiastidega maast-ilmast pajatada ning vedamise korral kuulda, mis rahval aktuaalsete asjade kohta kosta on. Siinkohal tuleks mainida, et ameeriklased laskuvad võõrastega äärmiselt ruttu vestlusse. Tõtt öeldes tekitab neis ebamugavust, kui mõni inimene vaikida otsustab, ning jutukad empaatilised vestlejad teevad kõik, et inimene end kasvõi veidike avaks.

Garaaži- või muude sarnaste kodumüükide juurde naastes võiks mõelda, miks puudub eestlastel selline tava. Ehk ei pruugi potentsiaalne müüja omada garaaži? Selle olemasolul kardab ehk inimene, et taoline müük võib osutuda hoopiski karuteeneks, reklaamides mõttetult tema kodu ning vara mitte kõige paremate kavatsustega inimestele? Samas on meil igati lollikindlad kirbuturud ning kaltsupoed. Lihtne ja mugav – ei mingit passimist ega tingimist. Ehk on eesti inimene otsekauplemiseks liiga nõrga närviga? Ehk on eesti inimesed ikka veel praktilisemad kui ameeriklased, väärtustades elus muud kui kilakola soetamist ning neil ei tekigi taolist asjade ummistust nagu siinmail?

Kuigi meie naabruses käib terve suvi agar müügitegevus, tõmbavad need kohad mind vaevalt. Minu kolm suurkolimist ühest riigist teise ja majapidamise nullist alustamist on tipnenud veendumusega, et tegelikult ei vaja inimene oma elus kuigi palju asju, et enamus asjadest soetatakse pahatihti vaid enesetunde turgutamiseks ja et asjadeorjus on tarbimissõltuvus. Seega ütlen tihti ära isegi tasuta pakutavast tränast!

Äia puhul oli tegu osalt perelt päritud, osalt enda soetatud tööriistade, aga ka vanade autoromude, mootorpaatide ning takkapihta isegi jahiga. Maja ette parkis ta uhkelt oma silmarõõmu ning käteoskuse tunnistuse - täiuslikult renoveeritud John Deere'i antiiktraktori. Ma ei teagi täpselt, kui kaua taastustöö aega võttis, aga küsis ta garaažimüügi kohta ennekuulmatult kõrget hinda – 8000 dollarit. Arvatavasti ta ei tahagi sellest lahti saada. Samas võib talle pakkuda närvikõdi näha, kas leidub inimest, kes suudaks tema kätetööd väärtustada.

Mehhaanika pole mitte ainus äia pensioniaegsetest hobidest – neid on seinast seina alates linnukasvatusest ning lõpetades lapselapsele hälli meisterdamisega. Loomulikult soetas ta hobiprojektide tarbeks kõikvõimalikke seadmeid, kaasa arvatud treipink, mida avar töökoda ilusti mahutada suutis.

77-selt tahab ta lõpuks projektidest puhata, maha müüa kodu Nevadas ning kogu kraami likvideerida. Müügiettevalmistus vältas terve nädala. Äi on rahulik saksa-portugali päritolu mees, kes hoiab oma tundeid kindlalt vaos. Samas arvan, et vaevalt see kerge oli – kogu minevik müüki panna. Aga nii ta on otsustanud ja paremaks pidanud.

Müük toimus nädalavahetusel ning kulges küllalt edukalt. Esimesed tränasõltlased lendasid kohale lausa pool seitse hommikul. Kiiruga haarati paar vana Lincolni, ruttu läksid loosi automootorid. Pudi-padi omanikuvahetus aga võttis aega, kuid sellelegi leidus lõpuks tahtjaid. Mulle jäi meelde üks 6-aastane poiss, kes otsis demonteerimiseks kõikvõimalikku elektrikraami. Äi pakkus talle niisama jumalamuidu vana videomakki, millest tehnikahuviline viisakalt ära ütles. Kes teab, ehk pole neil nii palju panipaiku kui äial omal ajal? Siiski leidis naksakas noormees midagi oma teise harrastuse tarbeks – toruvärgi ehitamiseks. Me naersime, et täitsa noor äi!

Naerdes tuli mulle meelde piiblikatkend "Igal tegevusel on oma aeg - aeg koguda ja aeg laiali jagada". Tõesti-tõesti, kõigel kogutul, ka mõttetuimal nipsasjal, on oma, tihti väga tähenduslik lugu. Sellepärast need kuhjuvadki. Ent igal lool on algus ja lõpp. Lõpu saabudes on arukas seda tunnistada ja lasta asjadel minna uuele ringile kellelegi teisele mälestusi tekitama.