California kullaväljade poole tõtates panid nii mõnedki õnneotsijad Carsoni jõe ääres  oma uhtmistehnikad proovile. Mõtetes terendamas kuld ei vaevanud enamus neist siiski enne katsumusterohkeid Sierra Nevada mägesid pead selle üle, mida mehhiklased kohapealsete rikkalike hõbedavarude kohta rääkisid.  Käputäis kohalejäänuid hakkas siiski asja uurima, liikudes liiva uhtes Gold kanjoni suunas. Kulla pealt teeninud nad kuskil 5 dollarit päevas. Mõistagi polnud see kuigi palju kui arvestada, mida enne Genoa asutamist Californiast kohale veetud kraami eest küsiti. Näiteks jahukoti eest tuli välja käia 2.50, naela kartulite eest aga dollar. Pole siis ime, et kullauhtjad elasid primitiivsetes mäekoobastes.

Teisel pool Sierra Nevadat oli tekkinud liiga palju inimesi, kes oma kullakaevandamisõigustega lehvitasid. Konkurentsi kõrvaldamiseks hakati nõudma välismaalastelt, kes moodustasid kogunisti kolmandiku kaevuritest, maksu õiguste pealt. Vastuseks sellele otsustasid 1850-ndatel nii mõnedki neist Nevada kasuks ümber.

1853 saabusid Gold kanjonisse vennad Allen ja Hosea Grosh, kes erinevalt kaevurite enamikust mõistsid,  et siinkandis võib asuda vägagi rikkalik hõbedamaardla. 1856 kirjutanud nad isale: "Püüame kokku saada paarsada dollarit, et teha ühed korralikud hõbedauuringud Gold kanjonis.". Vennad suutsid oma elu suurleidu väga hästi saladuses hoida ... lausa hauani välja. Nimelt lõi Hosea 1857 augustis endaleõnnestuseks kirka jalga ning suri 2.septembril veremürgitusse. Allenil tuli rahakogumise reis Californiasse edasi lükata ning tasuda venna surmaga tekkinud võlad.  Kui ta lõpuks teele asus, möllasid Sierra Nevada mägedes juba sügistormid. Külma ja näljaga võideldes jõudis ta küll 5. detsembril Californiasse, ent heitis seal pea hinge.

1859 leidsid kaks iirlast Sun mäe kanjonites töötades rikkaliku kullaliiva. Paraku tuli Patrick McLaughlinil ja Peter O'Rileyl pea rinda pista Va' Pannkoogi, Henry Comstockiga. Viimase hüüdnimi tuli sellest, et mees oli liiga laisk leivateoga jändamiseks ning elatus peaasjalikult  pannkookidest. Comstockilt kuulsid iirlased, et nad tegutsevad seadusevastaselt tema rantšoks ettenähtud maavaldusel. Loomulikult oli see täielik bluff, sest isegi tikutulega otsimisel leidunuks vaevalt kedagi, kes neil küngastel loomi karjatanuks.  Sekelduste vältimiseks tegid McLaughlin ja O'Riley Comstockile ettepaneku kaasosanikuks hakata, võttes kampa isegi neljanda osaniku – Emanuel Penrodi. Maavaldus ristiti Ophiriks, mis tähendab võõras keeles kauget rikkusest pakatavat maad.

Osanikud nautisid täiega väljapestud kulla rikkalikkust, samas aga tegi neile tugevat peavalu "väärtusetu" sinakasmust savi settes. Kuni proovi tegemiseni 27.juunis 1859 jagasid nad saviplonne lausa suveniiridena välja. Nimetatud kuupäeval saanud nad aga Placerville'is tegutsevalt metallitestijalt Melville Atwoodilt teada, et maagitonn sisaldab 876 dollari väärtuses kulda ... ning 3000 dollari väärtuses hõbedat. Proovi tulemus levis kulutulena ning põhjustas uue hulluse, mida ajaloos teatakse Washoe palavikuna.

Kuna metalliäri kui sellist Nevadas ei eksisteerinud, tuli kogu Ophiri maak redutseerimiseks San Franciscosse vedada. Sügistormide tõttu Sierra Nevada mägedes peatusid laadungid 1. novembril 1859. Enne seda aga jõuti kokku vedada 112 000 dollari väärtuses maaki. Transport ja töötlus maksis 552 dollarit, seega teeniti kasumina 91 024 dollarit.

Lumetormid, mis takistasid maagivedu Californiasse, peatasid talveks ka uute kaevurite saabumise Nevadasse. Enne uut buumi 1860 kevadel jõudsid kohalolijad paigale isegi nime anda. 1859 septembris peetud kohtumisel otsustati asula nimetada Virgina Cityks Va' Virginny järgi, kellele kuulus Virginia-nimelise kaljunuki avastamise au. Pärimuse järgi ei saanud Va' Virginny lasta niisama raisku minna tol koosolemisel kogemata purunenud viskipudelit. Mees valanud välja viimased tilgad viskit ning teatanud pühalikult, et nüüdsest kannab asula Virginia City nime.

Linnaks läheb aga tarvis enamat kui nimi. 1859 sügisel meenutas Virginia City vaevalt mingit linna. Eliot Lord kirjutas: "1859 oktoobris kulges Herman Campi ja Henry de Grooti sillutatud tänav peaaegu paralleelselt Comstocki kõrgendikuga, välja arvatud mõned jõnksud ümber hüttide, mida omanike vastuseisu tõttu teisaldada ei võidud.  Tänavat ääristas kaks tahumatult kokku tsementeeritud kivihoonet ning selle ümber siin-seal mõned viletsad osmikud. Räpased räbaldunud telgid; männilaudadest kokkuklopsitud hütid roostes pliidikorstnad välja turritamas; suvaliste avadega kivikuhilad, millesse mehed sisalikena kadusid; väiksed koopad kaetud plankude ja mullaga; pimedad libedad augud, mida sulav lumi monotoonsete  sulpsatuste saatel täitis – sellised olid linnakodanike talvekorterid."

1860 ruttas üle mägede fortuunat proovile panema kuskil 10 000 meest. Samal aastal korraldatud rahvaloenduse põhjal elanud Virginia Citys ühtkokku 2390 inimest - 118 neist naisterahvad. Meeste suhtarvu 20:1 juures ei ole raske mõista, et Va'l Pannkoogil Henry Comstockil ei jäänud muud üle kui endale naine varastada, millest räägin järgmises artiklis.

Üldjoontes ei erinenud Virginia Citys asetleidnu kuigi palju Metsikule Läänele tüüpilisest loost, mille järgi avastajad loovutavaad oma õigused võileiva hinna eest meestele, kes korralike mahutuste abil alustavad suurejoonelist ja äärmiselt soodsat kaevandustegevust. Omal ajal toodi Ophirist välja  15 miljonit dollarit, mis tänapäeva vääringus oleks umbkaudu 197,5 miljonit.

Patrick McLaughlin loovutas oma õigused Ophirile 3500 dollari ja Henry Comstock 11 000 dollari eest. Kõige edukam neist aga oli Peter O'Riley, kes teenis võõrandamiselt kogunisti 40 000 dollarit.

Comstocki hõbe tõi õnne ka Nevadale, mis juba 1861 nimetati iseseisvaks territooriumiks pealinnaga Carson Citys. Osariigi staatus saadi kõigest kolm aastat hiljem.

Kokkuvõttes toodi Virginia Cityst ja selle ümbrusest maapinnale tänapäeva vääringus 6,5 miljardi dollari väärtuses hõbedat ja kulda.