Šveitsis võlgades sipelnud Johann Sutter tuli Ameerikasse lootuses oma elus uus lehekülg pöörata. Kohale jõudes rändas ta siin-seal ringi, jõudes muu hulgas ühele viimastest suurejoonelistest karusnahaküttide "randevuudest" Kaljumägedes. Samuti uudistas ta ringi Kanadas - inglastele kuuluvas Fort Vancouveris, kust rändas meritsi Sandwichi saartele ja Alaskale. 1839.a. suve tervitas šveitslane mehhiklastele kuuluvas Montereys. Peenesse prantsuse sõjaväevormi riietatuna läks ta Mehhiko kuberneri audientsile, pihus arvukatelt reisidelt kogutud soovituskirjad. Viimased pidid mõju avaldama, sest Sutter sai enda käsutusse 198 km² maalahmaka San Fransisco läheduses, California praeguses pealinnas Sacramentos.
Havailt palgatud tööjõuga püstitas ta uhke toortellisest kindluse, kus ruumid nii kauplemiseks, viskiteoks kui nahaparkimiseks. Sellest pidi välja kasvama Sutteri põllumajandusimpeerium Uus-Helveetsia. Kindlus kujunes peagi peatuskohaks väsinud ränduritele, keda lahke peremees alati nii jõu kui nõuga abistas.
1848 algul alustas Sutter saeveski ehitamist umbes 64 km kaugusel kindlusest Sierra Nevada mägede jalamil, kus eestööline James Marshall 24. jaanuaril  oja põhjast kullakamaka leidis. Sutter meenutas: "Marshall tõmbas oma püskitaskust välja valge nutsaka lausudes: "Minu arust on see kuld, kuigi teised peavad mind opakaks." Peale hoolikat uurimist laususin talle: "Hm, see näeb välja nagu kuld. Laseme proovi võtta." "
Kuulujutud levisid kulutulena. California sõjaväepealik kolonel Richard Mason otsustas saata oma adjutandi leitnant William Shermani isiklikult asja uurima, mille tulemusena läkitati Washingtoni kullaleidu kinnitav sõnum ühes Shermani joonistatud kaardiga. Traditsiooniliselt jaanuari algul peetavas kõnes riigi olukorrast kinnitas president Polk California kullaleidu, millest idaranniku ajalehed olid pasundanud juba augustist alates.
President Polk sõnul olnuks "võimatu uskuda jutte kullamaardla rikkalikkusest, kui seda ei kinnitaks ehtsad tõendused riigiametnikelt." Üsna pea pärast kõnet saabus Californiast kohale kolonel Mason isiklikult, kaasas 31-grammine kullakamakas, mis kaitseministeeriumi hoones rahvale uudistamiseks välja pandi. 

"Kullapalavikku" langes umbkaudu 100 000 inimest, kes alates 1849.a. lääne suunas teele ruttasid. Õnneotsijate vool kandus ka läbi Nevada, kus nii mõnigi jättis meelde paar paljutõotavat kohta maapõue uurimiseks.

California rahvaarv kasvas plahvatuslikult - kui 1848 elas seal 14 000 inimest, siis 1852 erirahvaloetluse järgi oli see arv kerkinud juba 223 856ni. Sel aastal toodi California maapõuest toodi ilmavalgele 81 miljoni dollari väärtuses kulda - kümne aasta jooksul kerkis see 502 576 000 dollarini.

Sutter ei saanud avastusest mingit kasu, sest tema maaõigustega ei kaasnenud kaevandamisõigusi. Nii Sutteri kui ümbritsevad maad üle ujutanud kaevurid arvasid veel pealekauba, et inimesel on õigus nii paljule kullale, kui ta seda oma tööga välja suudab pesta/tuua. Võrdõiguslikkuse printsiibi kohaselt ei võinud Sutter isegi oma palgatööjõudu kaevandama saata. Tagatipuks varastasid tema valdustest läbiruttavad kaevurid ta peaaegu puupaljaks. Samuti soikus majandustegevus kullaväljadele tuisanud tööjõu tõttu. 

Suuremat õnne polnud ka James Marshallil, kes ei suutnud hiljem oma esialgset leidu korrata. Ükskõik kuhu ta ka ei läinud, oli tal kannul pidev voor lootmas, et Va' Marshall jälle midagi leiab. Lõpuks aga sai kõigil villand tema praalimisest, kuidas kogu California kuld vaid temale kuulub, ning kaevurid lõid ta endi keskelt välja.

Kuigi kullaavastajad Sutter ja Marshall jäid tühjade pihkudega, muutus California tundmatuseni. Unine Yerba Buana asundus, mis 1847 San Franciscoks ümber nimetati, sai üleöö suurlinnaks. Ameerika Ühendriikide koosseisu võeti California juba juba 1850.a.   

[JÄRGMINE]