Teatavasti asub õllesõprade, aga ka germanofiilide Meka oktoobri esimesel nädalavahetusel Münchenis, kus toimub maailma üks kuulsamaid ja suurimaid pidustusi Oktoberfest. Üritus sai alguse 1810.a., mil Baieri kroonprintsi vastse abielu tähistamiseks korraldati hobuste võiduajamine, mis iga-aastasena laienes pea liidumaa lõikuspeoks. Otse loomulikult oli see aeg, kus hea maitsta parimatel paladel ja kesvamärjukesel, nautida head seltskonda tantsu ja laulu saatel.  

Kui ameeriklasel tuleks paugupealt öelda, mis tal Saksamaaga seoses pähe tuleb, kuuleks kindlasti järgmisi märksõnu: bratwurst, sauerkraut, oompa-pah music, Oktoberfest. Ameerika Oktoberfesti pidustused ongi kohad, kus iga ameeriklane vähemalt korra aastas laseb hea maitsta praevorstil ja hapukapsal, rüüpab tumedat saksa õlut, õõtsub kaasa rahvalikele meloodiatele.

Carson City elanikuna ei tule mul Oktoberfesti väisamiseks kuigi kaugele minna, sest taolist üritust korraldatakse juba 1998.aastast alates meie linnakeses. Kui paljudes USA linnades on ürituse eestvedajaks saksa kogukond, siis meil ajab Oktoberfesti asja linnaraamatukogu, mis annetatud raamatute müügi tuludega oma auklikku eelarvet lappida üritab.

Sissepääs üritusele on tasuta, siiski uuritakse ja puuritakse sind väravas teraselt ning kui paistad ikka üle 21, saad randmele punase rihma. Viimane tähendab siis seda, et sulle õlut müües ei pea müüja seaduserikkumise pärast muretsema. Peale vanusekontrolli ja rihmastamist paeluvad siseneja tähelepanu  "valuuta" vahetamise punktid, kust saab igati ausa 1:1 kursiga soetada heategevuslikke Fritz dollareid.

Kiire pilt kohalviibijatele ütleb, et tegu pereüritusega, kus igaühele midagi meelepärast: pereisale kosutavad vaadiõlled, pereemale nipet-näpetit ning raamatuid äraütlemata soodsa hinnaga, lastele aga paar energia väljaelamise paika. Et asi niisama laadaks, vaid ikka koosviibimiseks kujuneks on rahva jaoks sisse seatud pikad lauad. Ent korraga kümmet õlletoopi kandvatest neidistest polnud kippu ega kõppu. Vastupidi – kel janu, sel jalad! Pean nüüd korraldajatele au andma, et õllemüüki oli juhtima pandud härrasmees, kellega igaüks vastavalt oma võimetele saksa keelt praktiseerida sai. Õllevaliku üleslugemisel jätkus parasjagu ühe käe sõrmedest: saksa Beck's õlu "Oktoberfest", Oregoni osariigi õllevabriku Widmeri "Hefeweisen" ja "Oktoberfest", Massachusettsis tegutseva Sam Adamsi pruulimiskoja "Oktoberfest" ning klassikalise ameerika õlle Budweiseri lahjem vend "Bud Light". Palve peale "etwas für Frauen" soovitati mulle Beck's Oktoberfesti. Nicht schlecht! Bratwurstist ja sauerkrautist jalutasin aga kaarega mööda, sest seda kraami valmistan ise nostalgilistel põhjustel vähemalt paar korda kuus! 

Lapsed aga maiustasid rõõmuga kringlitega. Ameerika maiasmokad ei suutnud kuidagi säästa oma Fritz dollareid koogist German Chocolate Cake möödumisel. Muide, ameerika meespere lemmikdesserdi puhul pole tegu saksa kondiitrite leiutisega, nagu nime järgi arvata võiks. Põgusa interneti uuringu käigus selgus, et seda valmistatakse iidamast-aadamast (19.sajandist!) ameerika retsepti järgi, kus kasutati küpsetusšokolaadi, mis oli oma nime saanud oma looja, inglase Sam Germani järgi (ingl. keeles "saksa").

Analoogiliseks ootamatuseks osutus meeleolu looma kutsutud puhkpillibänd "Reno Sauerkrauts".  Nende polkaviisid tõid kohe kindlasti meeltesse Saksamaa, mulle isiklikult ka õrnas nooruses külastatud külasimmanid. Repertuaarinaelteks aga olid Reno Sauerkrautid millegipärast valinud ameerika helilooja John Kanderi pala "Elu on kaberee" muusikalist "Kabaree" (1966). Viimase tegevus leiab tõesti aset Saksamaal, ent paraku vestab see ajajärgust, mis enamusel sakslastest kiiresti ootamatu kaitsereaktsiooni esile kutsub.... Teiseks menukiks osutus "Edelweiss", mille loojaks samuti ameeriklased Rodgers ja Hammerstein. Paraku pärineb seegi sulnis viis ajajärgust, mil natsid Austriat üle võtma asusid. Bändi vaheajal õnnestus mul veidi "hapukapsastega" juttu puhuda. Selgus, et vaatamata mõne liikme saksa päritolule on tegu peaasjalikult muusikaprojektiga, mis käivitatakse vaid korra aastas – piirkonna Oktobefestide tarbeks.    

Kuigi siin-seal võisi näha lühikesi nahkpükse ja tirooli kaabusid kandvaid härrasmehi ning saksa rahvarõivastes daame, oli peojuhi au delegeeritud Tibule. Titaatnliku sulelise peakohuseks oli mõistagi rahva seas peotuju tekitamine. Nii ta siis kallistas lapsi, poseeris foto tarbeks ning vihtus teatud intervallide järel omanimelist tantsu. Viimase puhul ületas pealtvaatajate hulk ülekaalukalt tantsijaid. (Tibu võinuks eelnevalt tasuta Jägermeisteri klõmme jagada!) Endal topsike Beck'si hinge all läksin tütrega tantsupõrandale vanu häid aegu meenutades puusi saputama. Nagu tellitult oli kohal ka ajakirja fotograaf, kes meid pildile jäädvustas (vt. ülalt).

Ehedus-, aga ka täiuslikkusearmastajana tahtnuks näha suuremat huvi/austust saksa kultuuri vastu. Ent samas just sellisena sobib Carson City Oktoberfest  iseloomustama Ameerika kultuuri - mõnel määral eklektilist ning pinnapealset segu siinsete uusasunike päritolukultuuridest. Seega ei pruugi siinsed saksa pidustused peegeldada mitte niivõrd päritolu kultuuri kuivõrd seda, mida teab ja ootab sellest keskmine ameeriklane.  Noch ein Beer, bitte!

PS! Divinely decadent Germani šokolaaditordi retsepti leiab siit.