Kui Ameerika Ühendriikide esiisad 1776 juulis Suurbritanniast iseseisvust kuulutasid, asus Santa Fest teele rühm hispaanlasi (Escalante-Dominguezi ekspeditsioon) ülesandega leida maismaaühendus Santa Fe (New Mexico) ja Monterey (California) misjonijaamade vahel. 10-mehelise grupiga liiguti algul põhja suunas Coloradosse ja sealt edasi läände Utah poole, kuhu jõuti 10.oktoobril.
Lõuna-paiutedest teadsid hispaanlased tänu New Mexico kubernerile. Nimelt oli see 1749 kirjutanud New Mexicos kauplevatest lõuna-paiutedest, kel ühtlasi paha komme pueblo indiaanlaste kraami näpata. Tänu naaberhõimudelt kuuldule polnud hispaanlased üllatuseks lõuna-paiutedelegi. Samuti olid nad osa saanud valge mehe "kingitusest" - Kesk-Mehhikost praeguse USA edelaosale levinud tuulerõugetest ja leetritest. Esmane epideemialaine võis tabada neid juba 16.sajandi algkümnenditel. Puuduva immuunsuse tõttu tegid taudid lõuna-paiute hõimus tugevat laastustööd ning seega saab nende rahvaarvu enne valge mehe saabumist vaid ligikaudselt hinnata.
Escalante-Dominguezi ekspeditsiooni tee ristus lõuna-paiutedega esmakordselt Cedar City (Utah) lähistel, kus satutud rohuseemet koguvate naiste peale. Kuigi hispaanlased andsid ekspeditsiooni tõlgi, ute indiaanlasest Joaquini kaudu teada oma rahulikest kavatsustest, osutus paiutest teejuhi leidmine võimatuks ning neil ei jäänud muud üle, kui teel kohatud paiute mehi pantvangiks võtta. Mõistagi polnud nood sunni all kuigi varmad oma teadmisi jagama. Hispaanlastele hakkas pikapeale koitma, et indiaanlased jätavad palju enda teada. Hoolimata sellest imetlesid nad punanahkade leidlikkust põgenemisel.
Kuna paiuted tegid kõik, et hispaanlasi indiaani küladest eemale hoida, hakkasid ekspeditsiooni toidu- ja joogivarud peagi kahanema. Pika palumise ja vahetuskauba peale nõustusid paiuted neid lõpuks viima Arizonas Trumbulli mäe lähistel 2 väikese veesilma äärde, kus hispaanlased end laagrisse seada võisid. Paiuted ilmutasid külalislahkust ning aitasid ekspeditsiooni toiduvarusid täiendada. Sõbralikkusest hoolimata säilitasid indiaanlased distantsi ning vastasid eitavalt paater Escalante palvele viia hispaanlased Colorado jõe äärde.
Arvukama paiute grupiga kohtudes ei jätnud paater Escalante kasutamata võimalust neid katolikku usku pöörata. Samas oli ta äärmiselt pahane lõuna-paiute šamaani peale, kes rühma kartograafi Don Bernardo Miera ravimiseks religioosse tseremoonia korraldas.
Mõnda aega jätkas ekspeditsioon missiooni paiutest teejuhita. Lõpuks aga tuli neil alla vanduda ning Sante Fesse naasta.
Retke kokkuvõttes kirjeldas paater Escalante lõuna-paiutesid kui "arvukat suguharu, kes on meeldiva välimusega, väga sõbralik ning äärmiselt uje". Ebaedule vaatamata kaardistati läbitud ala, mis hiljem sai tuntuks vana Hispaania kaubatee (Old Spansh Trail) idaosana.
Mõned kuud varem oli saanud sama ülesande – leida tee Santa Fest Californiasse – ka paater Garcia. Tema uuritud alast kujunes hiljem välja vana Hispaania kaubatee lääneosa. Pühaisa kirjeldas lõuna-paiutesid kui "kõige välejalgsemaid inimesi, keda eales kohanud olen", nentides, et "minu juuresolekul käitusid nad äärmiselt meeldivalt - mitte nagu varganäod või riiukuked, vaid kui teistega arvestavad inimesed.".
Vana Hispaania kaubatee ühendas tuntud mägede alistaja Jedediah Smith oma 1826 ja 1827.a. ekspeditsioonide käigus. Rada tõi lõuna-paiutede põlisalale aastaringse uusasunike ja hobuseparisnike voori ning seda peeti "kõige pikemaks, käänulisemaks ja kaelamurdvamaks rajaks kogu Läänes". Surmaorgu läbivat teeosa kutsusid hispaanlased "jornado del muerto'ks" (surmatee).
Hobustega kauplemise tulususe tõttu olnud enamus mööda vana Hispaania kaubateed karjatatavatest hobustest müügiks mõeldud. Esimese hobuseparisniku au kuulub Antonio Armijole, kes 1829/30 sügistalvel New Mexicost muulakaravaniga California poole suundus. San Gabrieli misjonijaama jõudnud ta 31.jaanuaril 1830. Vahetuskaubaks pakkus mees mehhiko vaipu ning nõustus hobuste eest maksma vaid viiendikku sellest, mida Santa Fes või kaugemal idas välja käidi.
Loomulikult ei jäänud nii tulus äri kauaks tähelepanuta. Erilist huvi ilmutasid selle vastu virelevad karusnahakütid ning kõiksugused petised. Hispaanlased kutsusid Lõuna-California misjonijaamu rüüstavaid hobusevargaid los chaguanos'teks ja nende kimbutamist said rändurid tunda kuni California kullapalavikuni välja. Kuulsamatest parisnikest võiks nimetada ühe maineka New Mexico suguvõsa esindajat Juan Jesus Villapandot, prantsuse-kanada karusnahakütti Jean-Bapiste Chalifoux'd, ute pealikku Walkarat, Dick Owensit, kurikuulsat hobusevarast ja karusnahakütti Pegleg Smithi ning Jim Beckwourthi.
Ühel 1840 korraldatud reidil langenud Phil Thompsoni juhitud röövlisalga saagiks 3000 hobust. Enne jälitajate jõugu käest pääsemist kaotanud nad aga pooled hobustest, kelle valgeks pleekinud luudega korjused hiljem kaubarada palistanud. Thompson müünud saagi Missouri jõe ääres maha ning teeninud kuskil 100 000 dollarit.
Mõistagi häiris tihe liiklus kaubateel lõuna-paiutede elu: kahvanägude loomakarjad tallasid nende hoolega haritud põldusid, ute ja mehhiko orjakauplejad aga pidasid jahti nende naistele ja lastele. Laiemas perspektiivis tähendas kaubatee aga mandriühendust Põhja-Ameerika ida- ja lääneosa vahel. Pärast USA laienemist läänerannikuni tekkisid uued kiiremad ja ohutumad marsruudid ning vana Hispaania kaubatee langes unustusse. Praeguse seisuga uuritakse aga taas võimalust restaureerida 2700 miili ulatuses matkaradu vana Hispaania kaubatee koridoris.
