Nevada pealinnas Carson Citys elatud viie aasta järel arvasin end teadvat kõigist selle kandi huviväärseimatest üritustest, ent elu näitas vastupidist. Nimelt avanes septembri esimesel nädalavahetusel võimalus oma silmaga üle vaadata Sparksis korraldatav ribiküpsetusvõistlus.
Paar aastat tagasi väisas üritust mu abikaasa grillifanaatikust sõbra seltsis. Kuna mind jäeti lastega koju, võtsin enesekaitseks positsiooni, et ega ma tahakski minna kokkutulekule, mis meestele õigustuseks kõvasti vitsutada, õlut trimbata ning valjult röhitseda. Taoline vaenulikkus lahtus siiski, kui nägin, mis imesid saatsid korda mulle valurahaks toodud hõrkud grillimarinaadid ja -kastmed.
Ameeriklaste vaimustust "baby back", "shortribs" ja "spareribs" stiilis ribikontidest ma ei jagada ei osanud, kuna enda katsed neist ligilähedaseltki aktsepteeritavat sööki valmistada jäid äärmiselt mannetuteks. Kui nüüd järele mõelda, siis just ribiküpsetamisel olid muidu kasulikud kokaraamatud rohkem eksitavad, kui abistavad: küpsetusahjuga küll mässata ei maksa!
Vaekausi võistlusele mineku kasuks langetas juuksur, kes jagas elevusega võistluse siseinfot. Mõtlesin, et kui minust vähem aega siinkandis elanud inimene asjast nii vaimustatud on, siis väärib asi tshekkamist.
"Best in the West" hüüdnime kandev võistlus toimub Sparksis, mida iseenesest, vähemalt minu jaoks Truckee jõe "aasadel" laiuvast Renost on väga raske lahutada. Kui Reno iseloomust või isegi välimusest on raske sotti saada seda risti-põiki läbivate kiirteede tõttu, siis Sparksikese puhul meenus mulle kohe Las Vegase 50-aastane "vanalinn", millest üks turist peaks heaga eemale hoidma. Tänavad madalate majade ja ilmetute klaasseintega poekestega pigem peletavad kui kutsuvad ennast avastama. Toimumiskoht Victoria väljak osutus paarikvartaliseks bulvariks. Aga nii palju siis virisemist!
Kohe autost väljudes haistsin vähemalt minul põlvi nõrgaks tegevat barbecue aroomi, mis toob mõttesse viibimise mõnusas seltskonnas lõkketule manu, mille läheduses agar grillija liha liigutab. Sparksi "Best in the West" võistlusel julgevad rinda pista tegijad, kes tuntud üle kogu riigi. Tavaliselt võtab nende telgi juures autasude rohkus silma kirjuks! Silma järgi otsustades oli võistlussuitsu julgenud ribisid pistma tulla kokku ehk 20 grillirestorani. Auhinnaks tiitel ning 13 000 dollarit. Kui reisi- ja muud rahad maha arvata, ei saa preemiaraha olla võistlejatele suureks ergutuseks, küll aga on seda entusiastile omane rõõm omasugustega jõukatsumisest. Konkurentsita ei kerki keegi!
Aga nüüd siis külastaja rõõmust, degusteerimisest. Tavapärase prooviportsu eest tuleb välja käia 6 dollarit, mille eest saab kah 6 ribi. Juba esimese suutäie haukamisel jõuab ajju arusaamine, miks kohalikud ja ümberkaudsed nii väga seda üritust fännavad ning selle väisamist omamoodi auasjaks peavad. Esimese hooga võlub degusteerijat mõnus suhkrusegust tekkinud karamellikooruke liha ümber, siis aga muidugi ülimahlakas ja –hõrk kergelt suitsune suutäis. Nii pea kui üks kont puhas, keskendub kogu teadvus sellele, kust ja kui ruttu järgmist pala saada. Kuigi grillmeistritest puudust polnud, olid järjekorrad ikka pikad. Ooteaja lühendamiseks on mõttekas kambakesi tegutseda. Nii saab ka proovida võimalikult palju erinevat kraami enne, kui täiskõht vaevama hakkab.
Rääkides sellest, mida Ameerikas ribi kõrvale haugatakse, tuleks kohe ära mainida ohtra pruunsuhkruga maitsestatud ahjuube (baked beans) ning kapsasalatit (cole slaw). Sellel üritusel rõhuti aga grillitud maisitõlvikutele ning taignas küpsetatud suvikõrvitsale. Joogiks pakuti kliendi silme all valmistatud limonaadi. Kui eestlasele tähendab limonaad mistahes gaseeritud karastusjooki, siis siin kasutatakse sõna "lemonade" vaid sidrunijoogi kohta, mis kõrbekuumuses on äärmiselt kosutav.
Ikka veel maitseelamuste lummuses asusin kodus netist uurima ribiküpsetamise saladusi. Justkui tellitult leidsin about.com veebilehelt grillekspert Derrick Richesilt minusugusele noviitsile sobiva seletuse.
Kõigepealt tuleb südamele panna, et ribi küpsetamine pole vorsti- ja pühapäeva grillijate pärusmaa. Küpsetamiseks tuleks varuda terve searibi. Ettevalmistuseks kasutada maitseainetesegu või marinaadikastet. Enne marineerimist tuleks tagaküljele teha väiksed täkked, mis lasevad maitseainetel tõhusamat tööd teha. Marineerimiseks varuda lausa ööpäev. Järgmisel päeval tuleks välja ajada üks grillimise Hummer, mis töötab sütega ja tekitab rohkelt ihaldatud suitsu. Ribi küpsetatakse meetodil "low 'n' slow" (madalal tulel ja aeglaselt) 5-6 tundi jutti. Grillkastmega hakatakse liha pintseldama viimasel tunnil, et tagada mõnus karameljas kest liha ümber, mis hoiab hõrguks suutäieks vajalikud mahlad välja valgumast. Just nii lihtne see ribiküpsetuskunst ongi! Enne järeleproovimist aga soovitaks siiski meistrite küpsetusvilju nautida – ja miks mitte just siin Metsikus Läänes?!
