Kuigi siin-seal primitiivseks kutsutud, oli lõuna-paiutede elulaad nagu kõrbesse loodud.  Teadupärast leidub kõnnumaalgi siin-seal kosutavaid allikaid ja neid ümbritsevaid oaase. Just taolistesse kohtadesse olid paiuted end sisse seadnud.

Nad harisid allikaid ümbritsevat maa-ala ning kasvatasid maisi, kõrvitsaid, ube ja päevalilli. Kuuldavasti avaldanud paiutede põllud  esimestele valgetele tugevat muljet, eriti kontrastis nende primitiivsete  põllutööriistadega. 

Loodusrahvale iseloomulikult määrasid nende elurütmi aastaajad. Suurimaks katsumuseks oli üle elada varakevad, mil talve toiduvarud otsas ning enne söödavate taimede tärkamist hoidis hinge sees vaid kuivatatud jänese- ja hirveliha. Hiliskevad ning suve algus möödusid maaharimise ja külvi tähe all. Maad katvad kuivanud põõsastaimed põletati ning kaevati üles kõikvõimalikke juurikaid. Niisutamise eesmärgil rajati kraave. Näiteks kulgenud üks taoline kraav  pea kilomeeteri pikkuselt, pooleteise meetri laiuselt ja sügavuselt läbi klibuse pinna. Pärast külvi rännati ajutistesse laagripaikadesse, mille ümbrusest varuti taimi, seemneid, juurikaid ning põhitoidust - männipähkleid.  Sügis möödus ulukitele jahti pidades. See oli ka aastaaeg, mil koguti peyote-kaktust – narkootiliste ja hallutsinogeensete omadustega imeravimit.  

Lõuna-paiutede kogukonna moodustasid peregrupid. Igale grupile eraldati maaharimiseks oma ala. Juhtus mõnel neist saak ikalduma, jagasid naabrid nendega oma maalappi. Gruppide ühistegevuse ajaks oli sügis, millesse langes ajujaht, viljalõikus ning kõige krooniks lõikuspidu.  

Sügispidustuse osaks oli ka eelneval aastal manalateed läinute maise vara, kaasaarvatud  eluase, pidulik mahapõletamine. Traditsiooni järgisid lõuna-paiuted rangelt. 1909 pärineva allika järgi surmanud paiuted hõimukaaslase, kel jätkus jultumust kasutada surnud mehe vankrit.   

Looduselemente nägid lõuna-paiuted inimolenditena. Personifitseeritud elementidega oli neil välja kujunenud suhe, milles inimene oli andja, mitte võtja. Väärdunud suhte tulemuseks peeti olukordi, kus näiteks ravim võis inimese tervise hoopiski hävitada, mäed eksitanud inimesi või jõed neelanud neid. Loomadest tõstsid nad aukohale Shinau-a'i ehk koioti, kes pärimuse järgi päästnud inimsoo neile haweave (mais) seemnete tutvustamise läbi.

Lõuna-paiute perekonnad, suguvõsad ja külade grupid ei pidanud koduks mitte ühte konkreetset kohta, vaid kogu ala, mida nad ellujäämiseks tarvitasid. Püsihooneid nad ei ehitanud, kasutades eluasemeks hagudest valmistatud varjualuseid.  Pealekauba polnudki kuumematel kuudel eluaset tarvis.

Paiute kogukond tegutses kollektiivina, mis ühiselt otsuseid vastu võttis. Valitud liidri peamine roll seisnes ajujahtide ja sügispidustuste juhtimises. Angloameeriklaste poolt kirjeldatud võimuka pealiku süsteem polnud neile enne uuasunike saabumist omane. Juhid nagu pealik Tecopa kerkisid esile eelkõige indiaanlaste ja valgete vahendajate rollis.

Vana Hispaania kaubatee tekkimine häiris tugevasti lõuna-paiutede väljakujunenud elukorraldust.  Hobuseparisnike loomad tallasid nende hoolega  haritud põlde, läbirändajad aga laastasid nende vaevaga varutud toidupeidikuid. Tagatipuks ilmusid kaubateele ute ja mehhiko orjakauplejad paiute naistele ja lastele jahti pidama.  

Kuigi Hispaania oli orjapidamise 1812.a keelustanud, püsis traditsioon vähemalt 50 aastat edasi. Poisse müüdud New Mexicos 100 dollari eest, tüdrukuid aga 150-200 dollari eest. Esimene kirjalik allikas orjakauplemise kohta Läänes pärineb 1813.a.  Nimelt süüdistatud kohtu korras senjoore Arzet ja Garciat 12 lõuna-paiutest orja omamises. Meeste väitel olnud orjad neile utede poolt vägisi kaela määritud. Esimese pakkumise lükanud nad vapralt tagasi, paraku ei jäänud neil muud üle kui nõustuda pärast seda, kui uted kättemaksuks nende hobuseid maha nottinud.