Nevada osariik seostub laiemale avalikkusele, k.a enamusele ameeriklastest Las Vegasega. Siiski on tegu hilisema arenguga,Nevada koha maailmakaardil kindlustas hoopis teine linn - Virginia City.    

Siit leiti rikkalik hõbedasoon, mille rikkused oli kõva sõna Ameerika Ühendriikide kodusõjaeelsele valitsusele. Nevada võeti täieõiguslikuks liikmeks juba kaks aastat pärast kaevandustegevuse algust. Hiilgeaegadel ulatus linna elanikkond 30 000 kanti, siin tegutsesid kirikud ja kõrtsid, ooperimaja ja igatsugu seltsid ning ühingud. Buumi aga jätkus siin täpselt nii kaua, kuni see ära tasus. Kui hõbe otsas, mõistsid kaevanduskompaniid ja kaevurid, et nad asuvad kõrbelinnas in the middle of nowhere. Nii liiguti eluga edasi ja tekitati kaevandusbuume mujal Nevadas: Rhyolyte, Tonopah, Goldfield. Virginia City ajaloo kohta saab lähemalt lugeda Nevada ajaloo jaotuse all.

Aastaks 1950 oli Virginia City elanikkond kahanenud 500-le. Erinevalt teistest Nevada legendaarsetest kaevanduslinnadest nagu Goldfield või Rhyolyte oli linnakesele saatusest antud taas elule ärgata. Nagu Lumivalgekese muinasjutus vaja läks vaid suudlusvalmit printsi. Virginia City puhul saabus neid kogunisti kaks: New Yorgi kohvikute ringkonnas tuntud dünaamiline duo Lucius Beebe ja Charles Clegg, kes väsinud suurlinna tempokast elust soovisid Virginia Citys hinge tõmmata. Ajaloomissiooniga paar omandas taastamiseks viletsas seisus villa ning kunagise kuulsusrikka ajalehe "Territorial Enterprise". Ajalehte hakkasid mehed välja andma 1952 ja kahe aastaga sai sellest USA Lääneranniku suurima trükiarvuga nädalaleht, mis peaasjalikult avaldas Beebe'i ja Cleggi kirjutisi sarjast "Selline oli Lääs". Meeste entusiasm oli nakatav, kohalikudki ärkasid unest, vaatasid enda ümber ringi ning nägid küll viletsas seisus, ent ikka veel koos püsimas endisaegseid uhkeid hooneid ja ehitisi. Korraga oli hoonetel ja kaevandustel jälle tahtjaid ning lahti läks vilgas taastustöö. 

Et tegu polnud vaid vananaistesuve efektiga, sellest annab tunnistust linnakese kandmine USA ajaloomälestiste nimekirja. Virginia Cityst on kujunenud piirkonna turismimagnet nr 1 ja nostalgiline hingetõmbepaik neile, kes tänavapäeva kiirest progressist ja sellega kaasaskäivatest muutustest väsinud. Siin on kohane paik meenutada good old days.

Kuigi poodide, söögikohtade, baaride omanikud vahetuvad kiiremini, kui keegi jõuab öelda "cheese", jagavad nad kõik austust ajaloo vastu ning võtavad tänapäeva mugavustest üle vaid kõige hädavajalikuma. Nii leiab igal pool vana ja vastupidavat sisustust, aga ei mingeid pakettaknaid või -uksi. Suveniiripoekesed on antiigi- ja nipsasjade fännide paradiisiks. Juhtub keegi Virginia Cityst veedetud ajast kunstpilti tellima, tuleb mõistagi poseerimise ajaks vanad rüüd ülle tõmmata. Mis veel, fotograaf teeb tänapäevase võtte, millel kõigil suu kõrvuni, ning teise ajaloolisemalt tõetruuma, millel näib, nagu leinataks pere leivateenijat... Kui mõnes baaris kostab kõrvu elav muusika, siis mõistagi bändzo saatel bluegrass-viisid meilegi tuttavas "Kaugel, kaugel kus on minu kodu" laadis.

Igapäevaselt tuhisevad siit läbi ekskursioonibusside kaupa igal sammul pilte klõpsivad asiaadid, soliidses eas jänkid idarannikult või kooliõpilased. Tegemist jagub siin küllaga: giidi saatel trammi- või kalessiekskursioon läbi linnakese, rongisõit Virginia Cityst Gold Hilli ja tagasi, arvukad muuseumid, k.a dokumenteeritud paranähtustega Piper's Opera House, endised kaevandused, mille käigu seintelt võib kannatliku otsimise peale siiamaani hõbedat leida. Viimasel puhul tuleb aga vältida kaevanduse omanikust giidi tähelepanu, sest see käratab kohe: "Ära käpi mu hõbedat!". Kurioosset vaatepilti pakub ooperimajaga samal tänaval asuv uhke kohtuhoone, mis vägagi ilmekalt kujutab seda, kuidas kogukond õigusemõistmist nägi. Nimelt ei ole peasissekäiku trooniva õigusjumalanna kuju silmad erapooletuse nimel seotud ning vaekauss ta käes on tasakaalustatud - temaga saab tingida!

Haaranud kaasa reklaamsärgid stiilis "Olin minagi Virginia Citys", maiustanud kohapeal valmistatud karamellõunte ning hunnitute šokolaadimaiustega lahkuvad ühepäevaturistid teistele radadele. Teine hingamine tuleb linnale, kui viimased bussid tossu popsutades mäekuru taha kaovad ning kohalikud, aga ka linnakeses üleöö peatujad kogunevad siinsetesse baaridesse. Seltsijate enamus peegeldab linnakese elanikkonna koosseisu, milles domineerivad kõiksugu ametite ja elualade esindajad, mille nimetuses figureerib nagu Virginia City puhul omadussõna "kunagine" - inimesed, kel kõrini suurlinnadest, peakontoritest, megaostukeskustest, rutust ja tõtust. Pole ime, et siin kohtab palju hipisid, kes pärast edukat karjääri ja varanduse kogumist saavad siin jälle lihtsalt nemad ise olla. Loomulikult kuulub asja juurde mõne klassikalist rokki viljeleva bändi kuulamine, õhtu edenedes kostitavad kaasapidutsevad omanikud rahvast veel tasuta toiduga.

Siinsetes kõrtsides ei panda pahaks, kui külastajal laps või lemmikloom kaasas. Esimesed hoidku baariletist heaga kaugemale ning viimased peaks jalatõstmise ajaks välja viima. Muus osas ollakse vägagi vabameelsed ja avaldatakse meelsasti meelt kaasaja elu naeruväärsuste üle, eriti poliitilise korrektsuse üle. Mõistagi on enamus inimesi siin poliitilised ebakorrektsed, s.t ei karda nimetada asju nende õigete nimedega.

Kohalikele meeldib korraldada kõiksugu üritusi ning tulijate puuduse üle keegi vaevalt kurta võiks. Paraade korraldatakse siin vähemalt paar-kolm korda aastas, iga-aastaselt kogunevad siia karmid tsiklimehed oma nahka riietatud seksikate trofeekaasadega. Kuna kõrbes on pritsimees vaat et tähtam kui tohtrihärra, siis austatakse sellegi vapra töö tegijaid toreda peoga.

Ürituste seaks tuleks veel nimetada välikäimla- ning kaamelivõiduajamist. Just nimelt, esimese puhul istub tarbija kemmergus, mida tiimiliikmed ükskõik mis moel finiši poole liigutavad. Kaamelivõiduajamine aga pärineb ajast, mil eelnimetatud dünaamilise duo poolt ellu äratatud legendaarses ajalehes "Territorial Enterprise" avaldati nagu hapukurgihooaegadel vanasti kombeks lihtsalt välja mõeldud uudis iga-aastasest (!) iseäralikust üritusest. Aasta hiljem aga nõuti juba üritust ennast, traditsioon jätkub tänapäevalgi.  

Omaette vaatamisväärusena tuleb mainida erinevatel tähtpäevadel korraldatavaid paraade, kus nii osalejad kui pealtvaatajad ajalooentusiastideks muutuvad: rongkäigus võib näha kaevurit kirka õlal ja poni kannul, koketeerivaid prosituute rahva sekka õhusuudlusi lennutamas, seadusesilmi, aga ka kõikvõimalikke aferiste. Loomulikult antakse paraadi lõpus "Selline oli Lääs" etendus, kus daamid keerutavad saba ning mehed nende pärast kõrvulukustavalt püssi paugutavad. Metsikule Läänele omane tragikomöödia lõppeb püssisuitsuga, mis langenud kangelaste kohal heljub... Pärast palagani kuulub peo juurde kindlasti kohaliku bändi Comstock Cowboys meeleolukas etteaste baaris "Bucket of Blood".

Mul endal tuleb aastas vähemalt paar korda Virginia City pisik peale. Kamandame siis lapsed autosse ning põrutame mööda siksakilisi mägiteid nostalgitsema. Autentse öömaja leiab soliidsest ja auväärsest "Silver Queen" hotellist, kus kitsad järsud trepid mõnusalt nagisevad, pisukesed ruumid mahutavad vaid voodi ja öökapikese ning mõnikord võib sind väisata ka kummitus. Näiteks oled sa juhtunud sulgema kambriukse kohal oleva õhuakna, siis keset ööd vajub see ootamatu käginaga valla, samuti võid kuulda terve öö kedagi tulemas-minemas. Minu kummitustejahtijast tuttav selgitas, et vanas hotellis viibivat siiani tütarlaps, kes endal siin ammusel a'al armuvalus elu võttis.

Kas jääda Virginia Citysse paariks tunniks või päevaks - võimatu on mitte märgata ja nautida linna, kus aeg näib justkui peatunud olevat. Küll aga pole peatumist ette näha turistidevoole - on ju inimese loomuses tunda sidet vanade aegadega ja siin leiab seda igalt sammult, ajalugu, mis moodustab Metsiku Lääne fenomeni. Just selle äratuntava sideme tõttu soovitaks Virginia Cityt igale võõrsilt tulijale, kes huvitatud, kuidas üks mägine ja karm kõnnumaa on saanud fenomeniks mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas. Korrakem: kõigepealt oli Virginia City!