Ameerikasse saabudes võõrustasid meid Joe vanemad. Nad pidasid mind sümpaatseks, aga ka äärmiselt koomiliseks, sest teisest rahvusest ja kultuurist pärineva indiviidina kujunes iga väikseimgi toiming mulle omamoodi IQ testiks.  

See vahejuhtum seostub ühe õhtusöögiga, mil põhiroaks grillitud Filet Mignon, gurmaanide veiselihafilee. Kui kana- ja sealiha peab kindlasti korralikult läbi küpsenud olema, ei ole see tarvilik veiseliha puhul. Kellele meeldib verise keskosaga tükk, palub grillijal liha vaid pooleldi läbi küpsetada, ehk siis "rare". Teise äärmusse kuulub täiesti läbiküpsenud filee, mille puhul ei ole karta liigkiiret söömist, sest läbinärimine võtab omajagu aega. Kutsutakse seda "well-done". Nende vahele jääb siis loomulikult  "medium" ja eriti pipside jaoks "medium rare". Veiselihast soovitan lugeda lähemalt Eesti Toidu serverist. 

Kui äi küsis minu veiseliha eelistuste kohta, ei osanud ma kosta A-d ega O-d. Abikaasa soovitas valida kuldse kesktee - seega medium. Joe vanemad jäid põnevusega ootama, kuidas reageerin nende hõrgutisele. Ojaa, see oli ülimalt mahlane ja õrn – ning ma teatasin: Well done!

Selle peale aga tõmbus äia nägu  pilve ning mulle arusaamatutel põhjustel ta isegi vabandas mu ees. Seletasin oma puuinglise keeles uuesti, kui hästi valmistatud liha oli. Äi vastu: "Did I overcook it?" Tal oli juba mitu kokteili hinge all ning arvatavasti jäänukski me sinna seletama, kui mitte abikaasa mulle appi poleks rutanud ja seletanud ärritunud asjaosalistele, et põhimõtteliselt rääkis äi "aiast", mina aga "aiaaugust" - tema grillimisastmest, mina suurepärasest grillimisest.

Kuigi ameeriklased naudivad võrdselt nii hiina, india, itaalia, mehhiko jt rahvaste kööke, peetakse grillitud veiselihafileed (beefsteak) ikka kõige suupärasemaks õhtusöögi valikul. Seega leidub muude restoranide kõrval siin hulgaliselt steakhouse'e, mille menüü koosneb põhiasjalikult surf and turf toitudest ehk siis mereandidest ja grillitud loomalihast. Meiegi linnakeses jagub neid arvukalt.

Põhimõtteliselt tellid seal prae, mille hinna sisse kuuluvad ka supp, salat, kõrvalroad ja magustoit. Ahjaa, muidugi tuleb mainida punaveini, mille pokaalil tähelepanelik ettekandja kunagi tühjeneda ei lase. Praehinnad jäävad tavaliselt 14 – 20 dollari vahele, mis arvestades toidu hulka ning kvaliteeti on lausa dirt cheap - naeruväärselt odav. Toidukoguse pärast ei maksa muretseda, kuna kliendi esimesel palvel tuuakse talle lahkelt leftover box.

Levinud Ameerika restoranikettidest, kus kindlasti Steak 'n Lobster'i õhtusööki pakutakse, võiks nimetada selliseid nagu Red Lobster, Sizzler, Outback. Nende puhul ei vastutaks ma oma peaga taolise pakkumise eest nagu eespool oma kogemuste põhjal kirjeldatud, ent kindel võib olla kvaliteedis ja selles, et õhtusöögile ei kulu kogu päevaeelarve.