1. .Istun aknal, loojumas päev
äkki kuju tuttavat näen
see on Alice
kas petavad silmad või tõsi on see
käes
tal pakitud kohver ja keep
ta korraks peatub ja lehvitab siis
Bridges:
On hetki elus palju, mis määravaks kord saab
võibolla on see saatus, et täna lahkub ta
kui nii palju-palju
aastaid
oli olnud mulle naabriks Alice
kõik need aastad reas, mis on elus mööda läind
kui lootusetult pime olin õnne kõrval käind
nii ei näinud ma, et kogu aja
olnud mulle naabriks Alice
2. Kaunim kõigist mulle ta näis
süda rõõmu ja joovastust täis
.....oo Alice
suvesoojus meil silitas päid
paitas silmi nii siiraid ja häid
loodus hellitas meid see
meeles on veel
Bridges:
3. Ma ei tea kas eales veel ma
kuulda uksel ta koputust saan
.....oo Alice
on vist tõsi see, ta jäädavalt läeb
ainus tunne, mis minule jääb
.....see on tühjus
