Enne kui sa mõistad, mis lahkus tegelikult on,

tuleb sul midagi kaotada,

tajuda, kuidas kogu  tulevik hetkega ära sulab

nagu sool lahjendatud leemes.
Mis oma käes hoidsid,

omaks pidasid ja  hoolsalt talletasid,

sellel minna laskma pead, et mõistaksid

kui kõle on maa,

mis  lahkuselaikude vahele jääb.

Kuidas sa sõidad ja sõidad,

mõeldes, et buss ei peatu kunagi,

samal ajal kui maisi ja kana söövad reisijad

vaatavad ainiti aknast välja.

Enne kui õpid tundma lahkuse habrast jõudu,

pead jõudma sinna, kus valges pontšos indiaanlane

surnult tee kõrval lamab.

Sa pead suutma näha, kuidas tema asemel oleks võinud olla sina,

kuidas temagi oli keegi, kes rändas läbi öö, keda plaanid  

ja lihtsalt hingeõhk elus hoidsid.

Enne kui suudad näha lahkust kui midagi, mis tuleb hingepõhjast,

pead teadma, et kurbuski tuleb sealtsamast.
Sa pead kurbusega ärkama.
Sa pead sellega rääkima, kuni su enda hääl

püüab kinni kõigi kurbuste niidi

ja sa hoomad lina suurust.

Siis on lahkus ainus asi, mis veel mõistlikuna tundub,

ainult lahkus, mis sõlmib su kingapaelad

ja läkitab sind uude päeva kirju saatma ja leiba ostma,

ainult lahkus ajab oma pea püsti maailma suures summas ja ütleb:

Mina see olengi, keda oled alati otsinud,

ja saadab sind kõikjal

nagu sõber või vari.

(Originaalis "Kindness", tõlkinud Airi Enge 2010)