Luuletus sünnib siis, kui olen mingit mõtet või tunnet justkui jõekarp liivatera piisavalt endas kandnud. Päeviti olen hajameelne ja öösiti unetu, ent siis tuleb meeltesse kummitama kummastav sõnapaar, mis vormub reaks, teiseks ning - meeldib see mulle või mitte - seal ta ongi: väike luuletusepoeg. Algul küll veidi krimpsus ja räsitudki, aga paraja armastuse, hoole ja tänutundega saab tast kindlasti asja. Elule sündinud sõnapärlendus toob meeltesse vabanemise, südamesse laheda tunde, millega võib kergel jalal taas uutele teedele astuda.

Kui kord juba luulelainel, siis pole ime, et kuidagi jäävad silma-kõrva teiste tunde- ja mõttepärlendused. Olles leidnud mõne ingliskeelse luuletuse, mille autor on suutnud väljendada mulle olulisi asju, ei saa ma rahu enne, kui panen selle oma ilusasse emakeelde. Siinkohal siis ka mõned luuletõlked.

Kuigi luuletused on alati palju isiklikumad ja intiimsemad kui muud kirjatükid, ei saa neidki kauaks vaka alla jätta. Jagamine on inimese loomuses. Ehk antaksegi meile luuletused selleks, et saaksime nende kaudu kontakti teiste, endasugustega, et me nii üksi ja omaette ei oleks...