Aasta 1864 tähendas enamusele Virginia City asukatest näguripäevi. Näis, et hõbe oli ammendunud, ning dividendide maksmise asemel hakkasid kaevandused aktsionäridelt nõudma raha oma osaluse säilitamiseks. Laenu oli raske saada isegi kõrge 5% intressi juures.
Ent ühe mehe pisarad toovad naeratuse teise mehe huulile. Nii näis see olevat William Sharoni puhul, kes partner William Ralstoniga avas 1864.a. novembris Virginia Citys California Panga harukontori. Selle ukselt ei lükatud kedagi tagasi, vastupidi laenu jagati lausa 2%-se intressiga. Samuti ei teinud pank krediidi ületamisest probleemi - vähemalt mitte nii kaua, kui tagasimaksmisega raskusi polnud. Viimasel juhul aga oli kõpsti kohal Sharon, kes viivitamatult omanduse üle võttis. Õigustades oma kurikuulsat hüüdnime Suur Kaheksajalg, ajas California Pank oma kombitsad aina sügavamale ja sügavamale , kui kaevanduste aktsiad kukkusid 1863.a. koguväärtuselt 40 miljonilt 4 miljonile dollarile 1865.a.
Sharoni vaist ütles talle, et Virginia City hõbe pole veel kaugeltki ammendatud. Ja tõepoolest, tema kaevandustes avastatigi uusi maagisooni ning 1866-69 käis seal agar tegevus, mille peale California Panga kasum aina kasvas. Päris konkurentsivabalt Sharon siiski ei tegutseda ei saanud. Nimelt oli üks nutikas Mackay-nimeline iirlane suutnud raskete aegade kiuste oma valdusse saada äärmiselt tulusa Kentucki kaevanduse Virginia Cityst veidi eemal Gold Hillis. Sharon tegi kõik, et kaevandust endale saada, ent iiri juurikast tal jõud üle ei käinud. Pealekauba asutas Mackay 1869.a. koos James Fairi, James Floodi ja William O'Brieniga Sharoni äriühingu, et Sharonilt Hale ja Norcrossi kaevandus üle võtta.
1872.a. omasid Mackay ja ta partnerid tänu Consolidated Virginia kaevandusele Comstocki leiukoha olulisemat osa. Tõsi, keegi polnud sealt midagi märkimisväärset välja toonud, ent Mackay uskus valduse perspektiivikusse. Sharon lasi neil kaevanduse uurimiseks isegi oma šahti kasutada lootuses, et iirlased lasevad Hale ja Norcrossiga jännates kogu raha tuulde lennata....
1872.aasta juures tuleks peatuda veel USA Senati valimistel Nevadas. Osariigi kaks esimest senaatorit olid James W. Nye ja William Stewart. Nye tahtis kandideerida veel kolmandatki korda, ent poliitiline kliima oli juba kõvasti muutunud tänu Comstockis liikuvatele suurtele summadele. Hõbedaparunitest ihaldasid Nye kohta Sharon ja John P. Jones, kes kampaania aegu rahadega kokku ei hoidnud. Titaanide heitlusse sekkus isegi press. Virginia City ajaleht "Territorial Enterprise" ei teinud mingit saladust Sharoni ahnusest ja alatusest. "San Francisco Chronicle" püüdis Jonesi süüks panna Virginia City suurima tulekahju alustamist Yellow Jacketi kaevanduses. Kohalikud seda ei uskunud ning hääletasid ülekaalukalt Jonesi poolt, kes jäi oma senatikohale 30 aastaks.
1. märtsil 1873.a. kirjutati Gold Hilli ajalehes rikkalikust hõbedasoonest Consolidated Virginia kaevanduse territooriumil. Saatuse irooniana oli Sharon see, kes aitas oma šahti abil neljal konkureerival iirlasel Ameerika rikkaimaiks meheks saada. Hõbedasoon naudib siiani kõigi aegade suurima ja rikkalikema leiukoha au. Sobivalt Suureks Bonanzaks kutsutud maagisoon jooksis pea poole kilomeetri pikkuselt Virginia alt läbi ning esialgses vääringus kaevandati sealt välja 105 miljoni eest hõbedat, mis tänapäeval küündiks 1,3 miljardi dollarini.
Kuigi vaist teda taas petnud oli, ei kavatsenud Sharon veel pille kokku pakkida. 1874.a. läks ta iirlastelt kaevanduste ülevõtmiseks nii kaugele, et manipuleeris aktsiahindadega. Lisaks otsustas ta veelkord poliitikas õnne proovida, kandideerides seekord erru mineva senaator Stewarti kohale. Vältimaks kriitikat "Territorial Enterprise'ilt" omandas Sharon seekord ajalehe. Vastaskandidaadiks oli Adolph Sutro, keda ta suutiski igale poole loobitud rahade abil lüüa. Paraku aga maksid kurjalt kätte manipulatsioonid aktsiatega, viies California Panga laostumise äärele. William Ralston võtnud vallandamisuudise rahuga vastu ning läinud koguni San Francisco lahte suplema. Ujudes aga tabas teda insult ning mees uppus.
Aktsionärid suutsid 1875.a. taas California Panga uksed avada ning isegi asutuse reputatsiooni päästa. Sharonil lasti pangas edasi töötada. Poliitikas aga langes ta reputatsioon rekordmadalale tasemele, kui ta Washingtoni ei ilmunud ega mingilgi moel senati töösse ei panustanud. 1881.a. valimistel sai ta lüüa oma iiri vastaselt, kel oli nii raha kui toetust - James Fairilt. See polnud ka mingi ingel ning kaotas juba järgmistel valimistel oma koha poliitikasse naasta otsustanud William Stewartile.
Sharoni viimased aastad enne surma 1885.a. möödusid San Franciscos kesk seaduslikke sekeldusi kahe naisega - Ralstoni lese ja ta omaenda eksnaisega.
