Abielludes sain teada, et kõige muu toreda kraami kõrval sisaldas mu Ameerika abikaasa varanatuke ka matkatarbeid. Vastava tegevusega pidime aga kohe mitu aastat ootama, sest ameerikalikult mugavatena, vähemalt meie küll, ei kujutanud me beebiga telgimatka ette. Kus sa seal last mähid või söödad? Pealekauba võinuks ju kõike suuproovile panev ilmakodanik suure tõenäosusega keset loodust ükskõik mida, k.a beebiskorpioni suhu pista. Mitte mingil juhul!

Hõbejärv ja Karujõgi

Kui laps juba oma jalul püsis ja ise poti peal hakkama sai, otsustasime testida oma matkavalmidust teel sulni San Francisco poole. Nevadaga on nii, et kus sa ka ei oleks, Californiasse muidu ei saa kui üle Sierra Nevada mägede. Meie valisime Highway 88.

Alustasime teed päikselisest ja saunakuumast Carson Cityst, kus mõte tunni pärast mägimändide all saabuvast jahutusest tundus rohkem kui teretulnud. Mida kõrgemale me mööda Sierra Nevada enamasti siksakilisi serpentiine tõusime, seda tihedamini panime puude all tähele lumelappe ning seda kõhedamaks meil all orus konditsioneeriga jahutatud autos läks. Ameerikaliku optimistina aga lohutas mees, et kevad olnud tol aastal hiline, ning mõned lumelapid ei sula isegi suvel ära. Hm, paraku aga kulges meie tee üles-, mitte allamäge ning laagripaiga mändide alust kattis ühtlane lumevaip. Suuskade olemasolul saanuks seal lausa hea aasta Tartu maratoni maha pidada.

Hoolimata mu väitest, et meil kasukaid kaasas pole, ei kaotanud mees optimismi ning sõitis laagripaiga keskusesse. Keegi loivas sealt paksu vati hõlmu koomale tõmmates välja ning ajas mehega juttugi. Käsi hõõrudes naasis mees autosse. Siiski hõõrus ta käsi vaid külmast ning olemine oli tal kah löödud. Kuuldavasti olnud teed muutunud läbitavaks tolsamal nädalal. Laagri avamist ei osanud juhataja momendil veel ennustadagi.

Muidugi olime täitsa löödud. Nevada kõrbes tuleb suvel haruharva ilma tõttu plaane muuta. Kui ikka lepid kauniks suveõhtuks grillipeo aja kokku, siis peab küll olema mingi looduskatastroof, mis su plaane nurjata võiks. Mäed aga paraku, tuli meil tõdeda, olid hoopis teine tera - vähemalt juuni algul.

Lootuses leida mingi telkimispaik, asusime Highway 88 kõrgpunkti (Carson Pass - 2613 m kõrgusel) ületama. Teisel poolel mäeharja, kuskil 1828 m kõrgusel naeratas meile õnn - külastajatele avatud laager Karujõe (Bear River) ääres.

Lumest polnud küll kippu ega kõppu, kuid puudealune ei olnud veel tahegi. Selle peale peale meenus mulle ammune film "Ideaalmaastik", kus vist Kukumäe kehastatav tegelane kamandati proovima, kas maa külvamiseks küps. Test oli selles, et perse paljaks ja siis istu maha. Vastavalt sellele, kui kaua mehike vastu pidas, teadis kevadvolinik öelda ei või jaa. Tolles telkmislaagris Kukumäel vaevalt pikka kükitamist olnuks. Mees, kellele "ei" aktsepteeritavaks vastuseks polnud, teatas, et pidagu me oma suud ning hakaku asju autost välja kraamima....

Õnneks oli meil reisile kaasa võetud parajas koguses riideid ning mehe "veimevakk" sisaldas ka täiesti tõhusaid magamiskotte. Samuti sai end lõkke ääres soojendatud ning ajutisele temperatuuritõusule aitas meeldivalt kaasa ka 5-liitrine pakivein. Juhhei!

Tõesti-tõesti, surnuks me ei külmunud. Hommikul tervitas meid soe päike, sillerdades kõikjal rõõmsalt Karujõe poole vulisevates lumeveeojakestes. Puhusime meiegi oma kummipaadi õhku täis ning asusime jõge navigeerima. Alles siis ja seal, majesteetlike mändide vahelt pilvitut taevast kaedes, sain ma mägedega südamesõbraks. Mis sest, et tänu laagripoele polnud tarvis hommikukohvi, rääkimata siis toidupoolise pärast muret tunda, tundsin end äärmiselt uljana – nagu survivor kunagi!

Whitney mägi

Teist korda sai mägedes ennast proovile pandud Sierra Nevada mäestiku lõunapoolses osas Whitney mäel, mis teadupärasti USA mandriosa kõrgeim (4421 m) mäetipp! Whoohoooooo!

Juhtumisi olid meid tookord väisamas Eesti sõbrad ning loomulikult tahtsime neile võimalikult palju Ameerika kõige-kõigemaid asju näidata ning kord-elus-elamusi pakkuda. Whitney mägi, kuhu sai läbi Ameerika mandriosa madalaima koha Surmaoru, näis olevat vägagi õige valik – vähemalt teoreetiliselt.

Mäe jalamile jõudsime kella seitsme paiku. Kui Eestis saab maikuus kella kümneni päevavalgust nautida, siis Nevada laiuskraadil on kell üheksa juba kottpime. Seega ei olnud meil mööda järsku ning käänulist mägiteed tõustes erilist luksust telkimispaika valida. Õigemini ei tundunud ükski lagendik keset mürakaid kivirahne kuigi kutsuv, kummaline oli leida seal peale laua ja lõkkeaseme mingeid raudkappe - "seifid"  telkijate toidupoolise jaoks, millele näljased karud muidu 1:0 teinud oleks.

Siiski lumega polnud seekord mingit probleeemi, sest Whitney mäel ei ole see mõni stammkülaline nagu mäestiku põhjapoolsemas osas. Sellest hoolimata pani pärast päikseloojangut maad võtnud külm hambad plagisema ning nii tuli meil loota, et ajal, kui meie poolpimedas telkei püstitame, suudavad lapsed külluses lõkkematerjali leida.

Pärast mõnusalt prõksuva lõkke valguses peetud õhtusööki näis elul taas jumet olevat. Paraku aga kutsus abikaasa mind vägagi resoluutsel toonil kaugemal asuva oja äärde nõusid pesema - karu võivat kohale tulla ka pesemata nõude peale! Kuigi mägedes lausa käeulatuses näivad tähed ja kuu meie teed valgustasid, sain pidevast ringi-, eriti tahavaatamisest valusa kaela ning oja kohale kummardudes ei teadnud ma, kumba kardan enam: et näljane karu mulle selga hüppab või et ma jääkülma vette kukun.

Nagu aimata võib, karu tol tunnil ei tulnud. Paraku ei tulnud hiljem külmas telgis ka uni. Paarist õllest veidi soojem olemine kadus enne, kui uinuda jõudsime. Nii kuulasin tihedalt oma noriseva mehenatukese kõrvale surutuna varaste hommikutundideni välja iga krõpsatust kaaludes, kas selle tekitajaks võiks olla mõni lind, näriline või mis veel hullem: Mr. Karu Ott, kes uurib meie söögivarude asukohta. Uljana ma tol ööl end küll ei tundnud...

Hommikul läbikülmunute ja väsinutena oli meie ainsaks sooviks tagasi tsivilisatsiooni kodusesse ja sooja rüppe. Nii jäi Whitney tipp meil tookord vallutamata.

Hilisemad kogemused

Whitney tippu pole ma siiani jõudnud. Loodetavasti saab teekond ettevõetud mägimatku fännava sõbranna seltsis. Hõbejärv on aga kujunenud mu vaieldamatuks lemmikpuhkekohaks.

Lõpuks kogemusest õppust võttes ei hakanud me sinna kohe suve alguses trügima. Laager avatakse iga suvi juuni keskpaigas, mil lumi lännu ning laagripidajatel võimalus see talvetormides murdunud puudest puhastada.

Hõbejärve-äärse Plasse laagri ajalugu on Lääneranniku kohta täitsa kobe, saades alguse veidi pärast California kullapalaviku puhkemist. Kuna ajastus oli tolles õnnemängus olulisim faktor, ei ole mingi ime, et need kõige palavikulisemad otsustasid ohtliku, kuid lausa kuude võrra lühema tee kasuks üle Sierra Nevada mäestiku. Oportunistlik Plassede paar aga otsustas 1853.a. migrantide tarbeks sisse seada kaubajaama ja laagri Hõbejärve äärde alpiaasale - veidi enne mäeharja ületamist.

Väidetavalt on laager sest ajast lumevabal ajal teelistele alati avatud. Vahepeal on järve äärde kerkinud suvilaidki ning tänu Plasse keskuses iga päev tegutsevale poele, baarile ja restoranile, nädalavahetuste elava muusikaga grillipidudele ning paarile käsitöölaadale saab rääkida lausa Hõbejärve suvekogukonnast. See, et mobiil siin ei tööta, on vanemale kontingendile lausa õnnistuseks, sest nii ei pea kuigi kaua taluma igasuguseid ATV-dega tühikargajad ja niisama müra tekitajaid.

Telkimislaager ei ole kõige sobivam termin kirjeldamaks seda, kus puhkajad peatuda tavatsevad. Püksirihma pingutajad, aga ka veidi karmimate kogemuste otsijad löövad mõistagi telgi püsti, aga suurem osa saabuvad nagu Naksitrallid oma armsa autosuvilaga. Eriti andunud matkajad rendivad mootorsuvilale suveks platsigi, kus olemas ühendused elektri ja vee tarbeks. Ja rendikohta tuleb tihti mitu aastat oodata.

Ööbi sa telgis või autosuvilas, loodus vahet ei tee. Tegelikult mugavussõltlased on viletsamas seisus, sest nad ei pruugi endas leida jõudu asuda matkarajale, mis mööda mitut neitsilikku veesilma viib lausa mäetippu, kus Alliksaare sõnadega "veel kestab kaugust pilgu linguvise" (jumala tõsi, need sõnad tulevad mul alati tipus iseenesest pähe).

Graniitpõhja ja -kaldaga Hõbejärveni viivad vaid jalgrajad ning väljakujunenud reegli kohaselt hoiab iga seltskond end teistest nii kaugele, et segamatuse illusiooni säilitada. Ja väärt see on, sest järvekallas ja seal avanev vaade on ideaalseim paik rahu ja vaikuse enda juurde kutsumiseks. Ommmmmmmmm....

Enam ammu ei kipu ma tippude lähedusse selleks, et end vapra või karastatuna tunda. Heh, sellega saaks igaüks vajaliku ettevalmistuse järel hakkama. Pigem on see vajadusest eemalduda ebaolulisest, leida rutus kaotatud siht ning taaspühenduda olulistele asjadele. Mäetipust avanev vaade, pimeduse kaitsvas embuses lõkke ääres istumine või läbi telgi võrklae lausa käeulatuses näivate tähtede vaatlemine on vähemalt mu enda jaoks ühed paremateset teeviitadest sinnapoole.

 

Metsikult looduses?

Arusaadavalt pääseb ülalkirjeldatud paikadesse neljal või enamalgi rattal. Laagrid on suhteliselt väljaarendatud: 5-6 laagiplatsi kohta välikäimla, 2-3 platsile ühine veevõtukoht. Veelgi tsiviliseeritumad paigad pakuvad mootorsuvilate tarbeks elektrit, vett ning reovee äravoolugi. Samuti leiab sealt WCd ning dushikabiinid. Laagripaiga kasutamise tasu jääb tavaliselt 15-30 dollari piiresse. Muidugi on sul naabrid lausa külje all ning mingist üksindusse tõmbumisest rääkida ei saa. Ent kes siis telgi manu konutab - tegu ikka aktiivpuhkuse ning grüünesse minekuga.

Loomulikult leidub mägedes ning kõikjal mujalgi laagreid, kuhu autoteed ei vii ning kus vett tuleb ojast tuua ja pimedal ajal valgustavad vaid kuu ja tähed. Telkimistasu seal peaaegu ei eksisteerigi, tuleb vaid metsavahile ette teatada. Viimased on siiski neis kohtades karudest harvemad. Kuna mobla ei tööta, siis peaks endal esmaabivõtted selged olema. Sierra Nevada, aga ka muude mägede loodus on tõesti neitsilik ning siinne floora ja fauna puutumatus seisus. Aastaid hooldussraideta metsad võivad ühe hetkega põlema süttida, mis - mahagi põleda! Matkaja peaks olema valmis ka karude ja muude kiskjate, aga ka mürgiste roomajate ja putukatega kohtumiseks.

Matkamiskogemuse põhjal tean, et võrdselt loodusoludega võivad probleeme tekitada ka mahaunustatud esmatarbed. Nii näiteks on meil ühispakkimise käigus kahe silma vahele jäänud küll pajad ja pannid, küll konservikarbiavaja, rääkimata veel plaastritest või punnivinnast! Neil kordadel on soolaste hindadega laagripoekesed näinud taevaliku heldusena.

Suviti planeerime perega vähemalt ühe pikema reisi, mille jooksul ööbime enamasti telklaagris. Kokkuhoid öömajalt ning väljassöömiselt teeb rahakoti mõistagi raskeks (loomulikult tuleb sest Murphy seaduse järgi lõpuks ikka puudu), öö"maja" juurest avanevale vaatele ei saagi hinda panna. Nagu laulis Bob Dylan: You can have your cake and eat it too!