Juhtub ameeriklase ja eestlase jutt jalgpallile veerema, selgub pea, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Nimelt kutsuvad jänkid meile ning kogu maailmale tuttavat vutimängu socceriks, reserveerides jalgpalli nimetuse omaenda versioonile. Kui suurriiklik!

Ameeriklasest abikaasaga tutvudes kuulsin ruttu, kui raske on ühel Meerikamaa mehepojal elada iganädalase jalgpalliannuseta. Soovituse peale vahelduseks vutimängu vaadata turtsus ta, et mida huvitavat saab olla selles, kui mööda suurt väljakut mingit väikest palli taga aetakse ja seda veel kohe mitu tundi jutti! Ameerika jalgpall, väitis ta, on näide kindlast strateegiast ja selle elluviimisest. Et mängul ka muid dimensioone on, sain aga teada, kui üks mürakas soomepoeg abikaasale seljale patsutades teatas: "I like American football! You can hurt people!"

Tõesti-tõesti, 19.sajandi lõpukümnenditel väljakujunenud mäng põhines inglaste ragbil, millesse vigasaamine sissekirjutatatud nagu aamen piiblisse. Ragbi puhul tuleks ära märkida, et seegi polnud muud kui jalgpalli edasiarendus, õigemini selle reeglite eiramine. Nimelt haaranud keegi mängija palli triblamise asemel selle kaenlasse ning pannud vastase värava poole liduma. Ja paljud mõtlesid: "Why not!"

Ameerikas levis ragbi kõrgkoolides, mille tiimid varsti ka omavahel rinda pistma hakkasid. Jalgpalli ameerika versiooni sündis just taolistel võistlustel uute reeglite sisseviimise tulemusena.

Põhimõtteliselt võistleb mänguväljakul kaks 11-liikmelist meeskonda, kel äärmiselt lihtne eesmärk pall vastase väravasse toimetada ning nii punkte teenida. Värava suunas liigutakse nn katsete (ingl. play) käigus, mille juhatab sisse palli viskamine pallikandjale, kes püüab seda kas ise või kellelgi teisele söötes võimalikult kaugele vastase värava suunas toimetada. Kaitsemeeskond aga mõistagi üritab palli enda valdusse saada või vähemalt rabada palliga mängija maha. Viimase toimumise koha järgi arvestatakse, kui kaugele ründemeeskond edasi liikuda on suutnud. Kui ründemeeskond ei suuda 4 järjestikuse katse käigus üle 10 jardi (9,14 m) edasi liikuda, läheb pall üle vastasmeeskonnale.

Esmapilgul näib, et mäng mandub iga katse järel ei muuks kui mehemürakate madinaks. Tegelikult on see vaid osa mängust ning kindel märk tõhusast kaitsest. Tõeliselt nauditavad on hetked, mil n äeb muud kui maadlemist - näiteks keegi suudab kaitsest eemale rebida ning sooritada ülipika söödu kaasmängijale, kes palliga uhkes üksinduses nagu tõeline sprinter vastase väravajoone ületab. Seda nimetatakse touchdown ja meeskonnale toob see 6 punkti. Lisapunkti aga saab järgnevalt teenida palli väravasse löömisega. Tegu on löökide löögiga, mida sooritab ainult selleks tegevuseks treenitud mängija.  

Jalgpalli suhtutakse Ameerikas äärmise tõsidusega ning õige ameeriklasena peab sul oma tiim olema. Tavaliselt pärineb see inimese lapsepõlvekandist (igal osariigil on vähemalt 1 tiim) ning sellele jäädakse truuks ka siis, kui hoopis mujale elama satutakse. Mõistagi adopteeritakse uues elukohas sealne lemmiktiim, aga veri on ikka paksem kui vesi. Kes Ameerikasse sattunud ning veidi kohalike riietust vaadelnud, on kindlasti tähele pannud erilist spetskirjade ja -logodega varustatud riiete lembust.  Eks ikka selleks, et afišeerida oma hoiakuid ja sümpaatiaid, enamasti just lemmiktiimi vastu. Meiegi beebipoiss kandis San Francisco 49rsite komplekti, abikaasal aga oli tavaks riietuda sama meeskonna ajast-arust lõikega kullakarvalisse (tiimi värv!) tagisse!

Kui meeste puhul ei tule jalgpalli ignoreerimine kõne allagi, siis naistega on kuidas kunagi. Olen näinud üht juustukamakakujulise peakattega Greenbay Packersite naisfänni, kes mossitas demonstratiivselt, kui ei saanud muude kohustuste tõttu jälgida oma meeskonna mängu Super Bowlil. Ent alati avaldatakse jalgpalli finaalvõistluste aegu artikleid, milles iga pisiasjani lahatakse vähem (=nullilähedaste) sportlike huvidega  naisukeste üksildustunnet, kui armastatu ühineb pühapäeviti, aga ka esmaspäeviti valjult röökivate, ohtralt õlut kulistavate ja röhistsevate semudega. Vuih!

Jalgpalli hooaeg algab septembris ning mängud toimuvad loomulikult pühapäeviti. Parimad mängud aga lükatakse esmaspäeva õhtule, mil need telekas garanteeritult suurimale vaatajaskonnale magusamail eetriajal üle kantakse. Baarides on lausa Monday Night Football üritused, kuhu meesperet meelitatakse mängu jälgima ülisuurelt HF või teab mis peenelt teleekraanilt supersoodsa õlle ja suupiste saatel.

Mõistetavalt läheb täielik möll lahti hooaja finaali, Super Bowl mängu ajal. Super Bowli ajalugu ulatub tagasi 1967.aastasse, mil esmakordselt pistsid rinda Ameerika kahe rivaaalitseva jalgpalliföderatsiooni võidumeeskonnad. Liidud ühinesid 1970 ning juba populaarseks osutunud Super Bowl muudeti Ameerika Jalgpalliföderatsiooni meistrivõistluseks.

Super Bowli, maakeeli Superkauss, võitu peetakse Ameerikas vaat et üheks suuremaks spordisaavutuseks (maailmameister jalgpallis ju!) ning võitjad elavad rahva südames alatiselt. Näiteks võiks tuua jalgpallistaadionil legendaarse Jerry Rice’i, keda peetakse püüdjapositsioonis (wide receiver) Ameerika jalgpalli ajaloo parimaks mängijaks. Mehe populaarsust kinnitas veenvalt “Tantsud tähtedega” Ameerika variant, milles ta 2006.a. osales. See oli kindlasti fännidest hääletajate teene, et algul karuna tammuvale mehepojale ust ei näidatud, vaid lasti tal nõtkelt üle põranda sahisevaks tantsulõviks areneda ning võit samavõrra hea latiino nina eest ära napsata.

Seega pole siis ime, et Super Bowlist räägitakse kui USA rahvuspühast de facto. Tõesti-tõesti, sel päeval juhtub ime ning  telerite ette veavad end ka kõige suuremad spordivõhikud ja –vastased, et olla üks oma rahva ja kultuuriga. Otse loomulikult aitab ka atmosfäär, kus heal seltsil, napsil ja suupistel äärmiselt oluline ergutusroll.

Super Bowli korraldajad teenivad superkasumit, millest saavad osa ka teleülekande tootjad. Reklaamipausid, mida tänu ameerika jalgpalli takerduvale olemusele võib teha ülisuures ulatuses, sisustatakse alati parimate ja vaimukamate klippidega sellistelt hiidudelt nagu Budweiser, Pepsi Cola, Ford jne. Sama magusaks tõmbenumbriks nagu mäng on kujunenud ka poolajašõu. Algusaastatel astusid üles ergutuskoorid ning puhkpilliorkestrid, nüüd käib rebimine esinemisvõimaluse eest popstaaride vahel.  

Omaette fenomeniks kujunes 2004.a. Super Bowli poolajašõu, mis platseerub Ameerika kollektiivses alateadvuses sama kindlalt kui valge kleidiga Marilyn Monroe end tuuletõmbes jahutamas. Ametlikus, poliitiliselt korrektses keelepruugis kutsutakse vahejuhtumit “wardrobe malfunction”. Tegelikkuses aga ei  tähendanud see muud, kui ameerika televaatajate võimalust imetleda paarikümne sekundi jooksul musta naise paljast rinda. Asjaosaliste Justin Timberlake'i ja Janet Jacksoni väitel olnud tegu äpardusega, ent ometigi ilmus Janetil paar nädalat pärast nibuskandaali uus plaat.  

Omamoodi lakmustestiks aga osutus ametkondade ja avalikkuse reaktsioon sellele pisiseigale. Puritaanid ei jõudnud ära pasundada, kuidas lastele võidakse midagi nii nilbet näidata, ja kui vilets on teletsensuur. Vastulöögina karmistatigi avalike tele- ja raadiojaamade sündsusnõudeid. Kogu loo ootamatuks arenguks oli see, et Ameerika šokkraadio tuntud roppsuul Howard Sternil tuli pillid kotti pidi panna ning asuda tööle eraraadiojaamas, kus vandumist ei ole isegi tsensoril õigus ära keelata.

Kombluspolitsei võib garderoobiapsu pärast hurjutada, ent Ameerika tähistab Super Bowli päeva edasi. Kuniks pallil lendu, seniks fänne ja Super Bowle.

 

Intenetiotsingutes leidsin äärmiselt informatiivse ja asjatundliku artikli ameerika jalgpallist Lauri Tankleri sulest.