- nii võiks lühidalt iseloomustada Surmaorgu (ingl. Death Valley), mis minu esimesest Nevada kodust Pahrumbi linnakesest jäi kõigest tunnise autosõidu kaugusele. Kõrbeelanikele nevadakatele ei ole see nii eriliseks magnetiks nagu välisturistidele, sest milleks kippuda sinna, kus veel kuumem, kuivem ja inimtühjem kui su enda kodukohas.

Siiski on raske päris külmaks jääda Ameerika mandri, aga ka maailma ühe palavaima ja madalaima koha suhtes. Ameeriklased armastavad ekstreemi! Tulist kuuma saab siin kohe kindlasti suvekuudel, mil pügal pilvedest pea puutumatu päikese palavuses suudab ronida nii kõrgele nagu 56° C. OK, tavaliselt kõlgub see sel ajal enamasti siiski 48 kraadi kandis. Mitte just saun, ent samas ei ole siit nii kiiret lahkumise võimalust ning loomulikult ei leia siin jahutamiseks jääauku!

Mandri madalaima koha leiaks linnulennult kiiresti, silmates Amargosa ja Paraminti mäeahelike vahele jäävat valget maalahmakat – soolaga kaetud nõgu, mis jääb merepinnast lausa 86 m allapoole. Ristitud on see Pahaveeks, sest sellest lombist leitut ei kannata teps mitte suu sisse võtta. Küll ei keela keegi inglise keeles Badwateriks kutsutaval soolaväljal jalutamist, et imetleda loodusjõudude koostööd soolakirmele igati esteetiliste polügoonide meisterdamisel. Muide seda protsessi võib tasahilju kõndides oma kõrvaga kuuldagi – krõpsatus siin ja krõpsatus seal.  

Ignoramusena arvasin esimesel külastusel, et peale Badwateri Surmaorus midagi muud kaeda polegi. Kus sa sellega! Death Valley rahvuspark on suurem kui maailmakuulus Yellowstone. Pargi avastamisele võiks vabalt paar päeva kuluda.

Badwaterist võiks maanteed mööda liikuda põhja poole, kust küllalt pea leiab teeviida Zabriskie Pointi suunas. See ei ole loomulikult ainus, küll kuulsamaid kohti, kus mandrilise ja ookeanilise maakoore arengut seletav laamtektoonika end ilmekalt demonstreerib.  Ameerika reisikirjanik Tim Cahill nimetab seda humoorikalt "geoloogi teaduslikuks pornograafiaks". Fakt on see, et "kummuli" mägede külgi uudistades tekib igaühes pisik olla geoloog ning mõista silmaga nähtavate kurdude, formatsioonide, kihtide tähendust ja tekkimist.

  

Jätkates teekonda põhja, leiab uudistaja silm pea maastiku, mille keegi tabavalt kuradi maisipõlluks (ingl. Devil's Cornfield) ristinud on. Kuigi tegu kuivanud kõrbepõõsaste ümber tekkinud luidetega, on vaatepilt kummastav ning lummav.

Surmaoru liivaluidete kaunidus tuleb aga eriliselt esile Mesquite Flat nimelises kohas. Lõpuks ometi meenutab Põhja-Ameerika kõrb veidi kõrbe arhetüüpi Saharat. Liiv on nii kutsuvalt valge ja siidjas, et mõne umbes 30 m kõrguse luite varju võiks rõõmsal meelel peituda ning võtta päiksevanni...

Surmaorus puhuvate tuulte võimsuse veenvaks tõenduseks on Racetrack Playa - kuivanud järvepõhi. Ei midagi erilist kõrbes, ent lähemal vaatlusel võib selle täiuslikult siledal pinnal märgata kamalusuurusi kive, ent ka toekaid kaljukamakaid. Võiks arvata, et need on sinna lennutanud koljatikäsi, kui nende taga poleks pinnasesse veetud liurada. Fenomeni üle on juureldud 20. sajandi algusest. Esialgne magnetilise jõu teooria sai kummutatud teadusliku uuringu abil, millega seletati asja järgmiselt. Rahnude "rallirajaks" muutub kuivanud mudaga kaetud järvepõhi  tänu vähestele sademetele, mis  pinna äärmiselt libedaks muudavad. Siis pole aga vaja ei midagi muud kui tormituult, mis talviti siinkandis vuhiseb kiirusel kõvasti üle 100 km tunnis.

Geoloogid Robert Sharp ja Dwight Carey valisid oma 1968 alustatud uuringus välja 30 rahnu, mis said märgistatud ja koguni nimetatud. Paar uuringutulemust. Näiteks rahnupreili Hortense rännanud ühe talvega peaaegu 250 m. Üle 300-kilone madaam Karen aga oli huvitav isend, kelle asukoha juures olnud algul 170 m pikkune rallirada. 7 uuringuaasta jooksul ei liikunud see millimeetritki, ent kadunud aastaid hiljem nagu tina tuhka. Hiljem leidnud rahnu keegi teine geoloog. Kui sellest Sharpile teada anti, olnud ta heldinud nagu isa, kes oma ammukaotatud võsukese leidnud.

Surmaoru vaatamisväärsuste loetelu ei siinkohal ammendatud, vastupidi kirjeldatud sai vaid paari neist. Death Valley rahvuspargi atraktsioonidest tuleks veel nimetada: Artsists Drive and Palette, Charcoal Kilns, Dante's View, Devil's Golf Course, Ubehebe Crater jne.

Surmaoru väisangu soovitaks planeerida oktoobri ja aprilli vahele, mil temperatuur talutav ning pole karta selle äärmuslikkusest tulenevaid probleeme inimorganismile või automootorile. Siis võiks Surmaorgu jääda kogunisti paariks päevaks ning ööbida kas motellis või kämpinguplatsil. Parki sisenemise tasu ei ole suur – kõigest 20 dollari eest saab sõidukile nädalapileti. Rahvuspargis on külastajatele tasuta keskused info ja väljapanekutega. Tellida saab ka giidi. Uuri lisaks pargi veebi!