Halloween vaevalt läbi, lähevad kõigi hooajateadlike inimeste mõtted tänupüha väärilisele tähistamisele. Ontlikud pereemad toovad välja aastate jooksul soetatud kaunistused ja panevad neid kõikjale, kus vaba pinda. Poed paiskavad müüki kõikvõimalikke spetsvahendeid pühaderoogade valmistamiseks ja serveerimiseks, rääkimata siis veel pühadedekoorist.  Algkooliõpilased aga harjutavad koolis „Esimese tänupüha” etenduseks, lõikavad, joonistavad, kleebivad keeleotsake suust väljas kõikvõimalikes värvides sügislehti, küllusesarvi ning loomulikult kalkuneid. Kirikutes aga kogutakse pakendatud või konserveeritud kujul toitu kodututele või abirahadest elatujatele, et nemadki pühadest osa saaks. Vähem hooajateadlikumate inimeste ettevalmistus seostub peaasjalikult pidusöögi ettevalmistusega. Tähistus on uhke ning sellele püüab jõuda ka kõige kaugemal elav pereliige. Mõistetavalt sööstavad nii lennufirmade piletihinnad kui kasumgi sel ajal hoogsalt taevakõrgustesse. Kui kõik pere ja sõprade seltsis, ripub muidu 24/7 tegutsevate poodidegi ustel silt „Closed. Happy Thanksgiving!”

Millest siis selline üleriiklik tänu, kust see pärineb? Vastuse saamiseks tuleb ajas tagasi rännata 1621 sügisesse, mil kõigest aasta eest Ameerikasse saabunud asunike seltskond otsustas puritaanide eestvedamisel tänada jumalat tema hoole ja helduse eest, mis aitas karmi ja toiduvaese talve kestel kuidagi hinge sees hoida ja tõi sügisel neile rikkaliku saagigi. Tähistamiseks peeti kohaseks korraldada uhke söömaaeg, kuhu palutud ka indiaanlased, kes uusasunikke kõige raskematel hetkedel aidanud olid. Ühiselt lasti hea maitsta sellel, millega taevaisa neid uuel kodumaal õnnistanud oli: jahilinnu ja –looma liha, mereannid, maisijahust valmistatud küpsetised, aedviljad.  

Kuigi tänupüha traditsioon jätkus aastast 1621 siin-seal suurema-väiksema eduga, võttis selle kujunemine riigipühaks mitu sajandit. Leidus isegi põlastajaid, kelle arvates  polnud käputäie puritaanide kannatused  piisavaks põhjuseks üleriigiliseks tähistamiseks. Asja aga ajas ära üks naksakas naisterahvas  - ajalehetoimetaja Sarah Josepha Hale, kelle 40 aasta pikkune artiklite avaldamine ning presidentidele-kuberneridele kirjutamine päädis sellega, et  president Lincoln kuulutas 1863. aastal novembri neljanda neljapäeva üleriiklikuks tänupühaks. And the rest is history, nagu siin tavaks öelda.

Kuigi külalistele on tänupüha mõnusrahulik laisklemise päev, siis pereemad on jalgel juba varahommikust. Nimelt tuleb 10 kuni 15 kilo kaaluv pühadelind aegsasti ahju panna, kuna küpsetamiseks kulub kuskil 7-10 tundi (tavaliselt ikka etteplaanitust rohkem!). Pärast seda aga saab juba hinge tõmmata ning jälgida telekast traditsioonilist Macy’s tänupühaparaadi, millel juba 80-aastane tava siin Ameerikas vägagi hoogsa jõulu- (ostu-) hooaja sissejuhatamisel. Veidi hiljem aga sätivad end telerite ette jalgpallifännid. Tänuavalduse ja söömaajaga alustatakse tavaliselt juba pärastlõuna aegu. Mis tänamisse puutub, siis traditsiooniliselt tänati ikka jumalat. Ent poliitiliselt nii korrektses riigis nagu Ameerika Ühendriigid ei suruta ammu kellelegi usku peale. Kas üleüldse kedagi tänada, on inimese enda valida. On seltskondi, kus palvetatakse ning tänatakse eelneval aastal osaks langenud õnnistuse eest, aga ka selliseid,  kus käitutakse, nagu oleks tegu ühe tavalisest rikkalikuma õhtusöögiga.

Söögivalik ei järgi täpselt esimese tänupüha menüüd, ent on lihtsamaitseline ja toekas nagu talupojatoit kunagi. Pidulauda kroonib niisiis krõbedanahaline kobe kalkun, mida valmistatakse saiapuru- ja ürdiseguga täidetult praeahjus (kolesteroolile vilistavates lõunaosariikides harrastatakse ka õlis küpsetamist). Kui muidu on ettevalmistus naispere ülesandeks, siis toeka linnu fileerimise au ja kohustus langeb kindlalt peremehele. Aga tänu elektrinoale polegi see nii hull!

Kõrvalroogadest tuleks nimetada kartuliputru, jahukastet, magusaid kartuleid, jõhvikatarretist, lisaks nipet-näpet aedvilju ning kõige krooniks kas kõrvitsa- või peekanpähklipirukas jäätise või vahukoorega.

Söömaaeg lõppeb suuure koristuskampaaniaga ning ülejäägi külalistele jagamisega. Tavaliselt jääb linnust kindlasti pool alles ja seda nimme, sest nii saab valmistada külmadel talveõhtutel soojendavat suppi ning külluses kalkunisändvitše. Rikkalik õhtusöök ja peojoogid on tavaliselt nii rammestavad, et juba varastel õhtutundidel seatakse teleka ees sisse koht, kus end unemati seltsis veits kosutada saaks. Ja seda on tõesti tarvis kõigil, kes järgmisel vabal päeval aasta suurimale osturallile suunduvad. Nimelt algavad mõnede kaubamajade ja supermarketite osturallid lausa kell 5 hommikul!

Lähemalt võiks kommete ja toiduretseptide kohta lugeda Ameerika kodundusguru Martha Stewarti kodulehelt.