Hõbeda väljatoomine Comstocki leiukohast osutus tehniliselt küllaltki raskeks. Maavara võinukski mäesügavustesse jääda, kui poleks leidunud kolme parasjagu hulljulget Saksamaalt pärit inseneri, kes kullapalaviku aegu Californiasse saabunud.
Esimene probleem oli tolleaegses kaevanduspraktikas täiesti uudne. Nimelt osutus Comstockis, kus maapind lõhestunud ning maagisooned laiad, tavapärane toestus tugipalkide ja põiktaladega sobimatuks. 1860 lõpus kaevandati Ophiris juba 55 meetri sügavusel ning kaeveõõs oli 13 meetrit lai. Keegi polnud varem nii laiast käigust maavara välja toonud. Kui varingute oht ja eluohtlikkus kriitiliseks muutus, tehti Californias kuulsust kogunud insener Philip Deidesheimerile ettepanek kaevandusse ülevaatajaks tulla.
1832.a. sündinud Deidesheimer, kes oli töötanud insenerina nii Saksamaa kui California kaevandustes, leidis Virginia City probleemile lahenduse kõigest kuue nädalaga. Tema lahenduse järgi kasutati 1-meetriste külgedega puitkuubikuid (square set), mida võis vastavalt vajadusele nii pikku- kui laiupidi üksteise külge kinnitada.
Uue meetodi tõhusus, töökindlus ja ohutus tulid veenva selgusega esile, kui Ophiris välja kaevatud esi oli juba pea 20 meetri laiune. Deidesheimer saatis puusepad teistessegi kaevandustesse oma lahendust tutvustama. Uus toestusmeetod osutus väga populaarseks ning leiutaja võinuks idee patentimisega kenakese varanduse teenida, ent ta keeldus. Teda huvitas vaid kaevurite tööohutus. Kuigi maha võeti kogu Sierra Nevada mäenõlvu kattev mets, püsib Virginia City maa-alusel toestikul siiani püsti.
Teine probleem, mis Virginiat kimbutas, oli vesi. Kui kaevandusbuumi ajal leidus seda kõrgeküngastel napilt, oli maa all seda rohkem kui küll! Esialgsetele linna varustatavatele veeojadele lisati agaralt kõikvõimalikes suunas kalli raha eest tunneleid, ent veevaru kõikus endiselt vastavalt aastaajale või sademete hulgale. Puuduses läinud isegi loosi kaevandustest välja pumbatud vesi, mis aga sisaldas arseenikut ja tekitas peale kõhulahtisust ka paksu pahameelt. Baaridel olid jälle rasked ajad, sest tuli villisjalu ette kanda korraga tervislikuks osutunud viskit ja õlut.
Viimases hädas heitsid linnaisad pilgu läände, 48 km kaugusele Sierra Nevada mägedele, kus asuv Marletti järv suutnuks rohkem kui piisavalt nende veevajadused rahuldada. Ent kuidas tuua seda järsku mäenõlva pidi alla, üle Washoe oru ja Davidsoni mäe Virginia Citysse? Keegi polnud kuskil taolise tehnikaimega hakkama saanud ning teostamatuna näiv idee heideti esialgu kõrvale.
Veeprobleemi kriitilisuse hetkel kohalik veevärk hullumeelse idee teostatavust uurima Hermann Schussleri, kes oli suutnud leida briljantseid lahendusi San Francisco veeprobleemile. Tema otsuse kohaselt ei tähendanud fakt, et keegi midagi taolist teinud pole, veel idee võimatust.
Schussler disainis kaetud rennidest, tunnelitest ja reservuaaridest koosneva gravitatsioonilise süsteemi. Washoe orgu läbivas osas kasutas ta inverteeritud sifoontoru, mille paksus varieerus vastavalt veesurvele konkreetses kohas. 500 tonni raudtorusid nõudnud projekt valmis 1873.a. Veevärgi võimsuseks oli üle 3000 m³ vett päevas. Kuna projekt end igati õigustas, paigaldati Virginia City suurenenud veevajaduse tõttu 1875 ja 1887 kaks täiendavat toru. Veel tänapäevalgi varustab Schussleri süsteem Virginia Cityt.
1860.a. kevadel sattus Virginia Citysse põgusale visiidile silmapaistev saksa insener Adolf Sutro. Californiasse naastes kirjutas ta ajalehes, et Virginia Citys oleks hädasti tarvis Carsoni jõeni viivat raudteed ning sügavat maa-alust tunnelit, mille kaudu kaevandustest vett välja pumbata, maaki välja vedada ning tuulutust teostada. Raudtee ehitamise mõtte viisid ellu teised, ent tunneli ideest hoidis Sutro visalt kinni.
1866.a. USA kongressis vastuvõetud Sutro tunneli seadusega sai ta maakasutamise õiguse. Finantside saamine aga osutus problemaatiliseks, kuna California Panga juhid William Sharon ja William Ralston olid ametis Virginia Citysse raudtee rajamisega ning polnud põrmugi huvitatud konkurentsi pakkuvast tunnelist. Sutro rahastamiskatsete nurjamine õnnestus kuni ulatusliku ja ohvriterohke Yellow Jacketi-nimelise kaevanduse tulekahjuni. Sutro käis kaevuritele selgitamas, kuidas tema kavandatud tunnel pakuks neile ükskõik mis õnnetuse korral pääseteed ning lahendaks vägagi kriitiliseks muutunud tuulutuse probleemi. Kaevurite ametiühing varustaski teda 50 000 dollariga ning tunneli kaevamisega alustati 19. oktoobril 1869.
Valmis projekt 8. juulil 1878. Tunneli kogupikkuseks oli 6 km ning circa 500 meetri sügavusel oli see ühendatud Savage'i kaevandusega. Kavandatud maagi väljaveoks tunnelit ei kasutatud, kuna varem valminud raudteega oli California Pank selle kindlalt oma kontrolli alla saanud. Ent teretulnud lahenduseks oli see siiski, võimaldades välja pumbata eluohtlikult kuuma 60- 70° kraadist vett ning ventileerida kaevanduskäike mürgistest gaasidest.
