Virginia City hõbedaavastajate saatused, mis tulvil tragöödiat, komöödiat ja irooniat, toovad tahtmatult mõttesse antiikdraamad, kus inimene kõigest jumalate mängukann. Comstocki avastajate vastu ei tundnud saatusejumalannad erilist sümpaatiat. Lausa julmad olid Virginia City esimeste kaevurite vastu inimese õnne või ebaõnne üle otsustav Lachesis ja eluniiti läbi lõikav Atropos. Oma rolli mängisid ka armastusjumalanna Aphrodite ning viljakus- ja veinijumal Dionysus.
Hõbeda leiukohale nime andnud Henry Comstock müüs oma osaluse Ophiri kaevanduses 10 000 dollari eest. Hiljem kirjutanud ta ärritunult, kuidas tehingu järgi pidavat talle tema eluajal kuuluma 11% kaevanduse kogutoodangust ning igakuulise maksena 100 dollarit. Kahjuks polnud tal mingit paberit selle kohta näidata nagu varemgi, kui ta väitis end olevat Virginia City alla jääva "karjamaa" omanik. See ei takistanud teda end tüssatuks kuulutamast. Kirjas seisis: "Olen kõigest tavaline mees mägedest ega tea midagi peenete härrade sepitsustest. Häbi ma selle pärast aga ei tunne."
Oma otsuse maha müüa osalus Ophiris teinud Henry suures armuvalus. Taustaks nii palju, et aastal 1859 andis naisterahvaid siinkandis lausa tikutulega otsida. Pole siis ime, et Henry leidnud silmarõõmu tööliseks palgatud mormoon Carteri naisukesest, kellega ta mehe äraolekul tiiba ripsutas. Asjad arenesid omasoodu, kuni ühel päeval juhtunud keegi nägema, kuidas proua Henry juukseid suges. See pidi olema tõsine asi, sest järgmisel päeval avastas Carter mõlema kadunud olevat.
Tegelikult pagenud Comstock naisega abiellumise eesmärgil. Pidades mormoone jumalasalgajateks, ei tunnistanud ta nende abieluvannetki. Paari pannud nad keegi pastor Washoe orust. Pärast tseremooniat suundutud Carson Citysse, kus sattuti Carteri kokku. Viimane ei tahtnud midagi kuulda Comstocki loogikast ning tüli oli tulemas. Viimases hädas pakkunud Henry talle oma hobust, revolvrit ja 60 dollarit. Sellega jäi mormoon nõusse ning mehed lahkusid rahus. Henryl hakanud aga miski südamel kripeldama: ta polnud küsinud tehingu kohta paberit. Nii pidanud ta Carteri kinni ja teatanud, et ta ei kavatse ühe naise eest tosin korda maksta. Kviitungi ta ka sai.
Pereidülli aga polnud Henry Comstockile saatusest määratud. Üks asi on naine leida, teine teda hoida. Sel ajal, kui Henry San Franciscos äri ajas, võrgutas keegi ta naise ning sai nõusse koos lahkumagi. Comstocki kõrvu jõudis sõnum Sacramentos. Paarikest olnud oodata lähedal asuvasse Placerville'i, kus nende tabamine mingit raskust ei tekitanud. Herny vestelnud naisega veidi, tulnud sõprade juurde tagasi ning kinnitanud, et kõik on kombes ja proua hakkavat korralikuks. Naise juurde naastes polnud tollest aga ei kippu ega kõppu!
Nüüd pani Henry põgenike leidmiseks välja 100-dollarise autasu, mille peale keegi kaevur nad üles andis. Naine tegi jälle suuri lubadusi. Üks Henry sõpradest aga hirmutanud võrgutaja lahkuma, rääkides plaanist ta järgmisel hommikul üles puua. Terve talve suutis Henry kaasal silma peal hoida. Ent niipea kui tee mägedesse valla, pannud kipakas kaasa plehku ühe Californiasse suunduva kaevuriga.
Järgmiseks püüdis Henry õnne poepidamisega, aga ka sellest ei tulnud midagi välja ning tagatipuks kaotas ta kogu oma raha. Lootuses uuesti kulda või hõbedat leida rännanud ta hiljem Idahos ja Montanas ringi. Kannatus sai tal aga enne kullaleidmist otsa ning 27.septembril 1870 kihutas ta endale kuuli pähe.
Paremini ei läinud ka Carteril. Müünud naise Comstockile, võttis ta ette California-reisi. Seal kosis ta noorukese ümberasuja ning koos naasti kevadel Virginia Citysse. Peagi jõudis mõrsja kõrvu lugu Carteri naisemüügist, millest ta sugugi vaimustatud polnud. Nii polnud ime, et naine abiellus uuesti. Carteri kaevandusõigused olnud aga ikka veel naise nimel ja nii pidi ta tihti eksnaise juures käima. Sellest aga tõusis tüli meeste vahel tüli. Carter haaranud revolvri ja kõmmutanud maha vastase kolm sõrme. See olnud täpsem ning tulistanud Carteri surnuks. Saatuse irooniana kaotas toogi mees ise paar sõrme hilisemas tulesõjas kellegi teisega.
Linnale nime andnud Va' Virginny oli võrdselt kõva töömees ja agar pidutseja. Oma osaluse müüs ta maha toidupoolise ja käraka eest. Kõva pummelungi ajal Daytonis 20. juunil 1861 visanud hobune ta sadulast maha ning vedanud järgi, kuni mees surnuna avastati. Teda matnud paiute sõber nentinud, et nii Va' Virginny kui Comstock tähendasid talle viletsat õnne, sest esimene jäigi talle 45 ja teine 55 dollarit võlgu.
Antiiktragöödiast pole kaugel ka teiste Ophiri esmaomanike Peter O'Riley ja tema partneri Patrick McLaughliniga juhtunu. O'Riley tegi neist kõigist parima äri, saades osaluse eest 40 000 dollarit. Rahaga soetanud ta korraliku hotelli, aga kaotanud kogu oma varanduse börsil. 1867.a. kuulnud ta vaimudelt, et Sierra Nevada idaküljel olevat suur kulla-ja hõbedaleiukoht. Nende juhendusel puuriski ta mäeküljesse tunneli, mis aga kokku varises ning meest tugevasti vigastas. Elupäevad lõpetas ta aga kaks aastat hiljem vaimuhaiglas.
Patrick McLaughlin, kes sai oma osaluse eest 3000 dollarit, suri 1879.a. purupaljana San Bernardinos. Tema osalus aga läks George Hearstile, kes pani kaevandusega alguse suurele rikkusele, mida suurendas veelgi tema poeg William Randolph Hearst – kollase ajakirjanduse isa, Hispaania-Ameerika sõja õhutaja ja suurejoonelise San Simeonis lossi ehitaja.
