Sel suvel paaril korral meie keskaegses pärlis Tallinnas ringi liigeldes ei pääsenud kuidagi tõdemusest, et muistsele hansalinnale omaselt ei ole see midagi vähemat ega rohkemat kui viimse detailini läbimõeldud välisturistide ja nende raha käitlemise koht.

Rohkem kui ajalugu jäid mulle silma igale poole riputatud €-sildid. Isegi kergenduskuur WC-sse oli paljudes avalikes kohtades rakendatud majanduskasvu ohjadesse! Toitlustuskohtade hinnad näisid arvestavat eranditult sellega, mida mõni kröösus oma staatuse tõestamiseks välja käiks või välisturist oma rahasse ümberarvestatult vastuvõetavaks peaks. Oma inimestele aga loodetakse nii kinga anda, sest kes jõuab neile odavat õlut ja kuivikuid vedada. Samas pole ime, et Viru väravate manu asuvas McDonaldsis ei rauge kunagi nii kodust kui võõrsilt päri näljaste hulk....

Ameerikas on taoline turistidele orienteeritus ja carpe- diem-suhtumine juba läbitud lastehaigus. Mõistagi tuleb suuremates keskustes ja lemmikpaikades rohkem raha välja käia kui kuskil väikelinnas. Siiski on isegi välisturistidele kõige atraktiivsemates sihtkohtades hinnad vastuvõetavad ka oma inimestele, sest väljaspool turismikõrghooaega toovad põhisissetuleku enamasti oma inimesed.

Kui põhiroog jääb restoranis 25-30 dollari kanti, nagu Tallinna keskpärase taseme ja toiduvalikuga söögikohtades, siis Ameerikas pakutakse ka tavapärasest eksklusiivsemat menüüd, tasemel toiduvalmistust, meeldejäävat atmosfääri ning tippteenindust. Viimane ei tähenda ainuüksi perfektset ja esteetilist lauakatmist, vaid kindlasti ka personaalset, operatiivset ja tähelepanelikku kliendile lähenemist, millest annab märku juba sõbralik ilme ning silmside. Juhtub klient lobisemishimus olema, ajavad teenindajad temaga sundimatult juttugi. Kuigi taoline teenindus on standard, tavatsevad ameeriklased rahulolu korral teenindaja vaeva eest ka kukrut kergendada (jootraha = 15 - 20% arvest, sõltuvalt osariigist).

Kui kiirtoidukohtades mõistevalt jootraha ei anta, on sealgi teenindus tasemel. Carl Jr.'si hamburgi- või Round Table'i pizzarestoranis näiteks tuuakse sulle söök veel laudagi. Tähelepanelik suhtumine on siinse teeninduskultuuri osa – ning kliendi lojaalsuse tagamise peamine vahend.

Ja WC-s käimise eest pole ma veel kunagi Ameerikas raha pidanud maksma... See idee ei ole kohalikele kapitalistidele pähegi tulnud! Ehk tuleks nad Tallinnasse kogemusi omanadama saata?